Kaalulangetajast trenniblogijaks

Leidsin juhuslikult kolatoast oma vana välise kõvaketta üles ning avastasin sealt palju vanu pilte. Mulle jõudis äkitselt kohale, kui palju mu elu viimase kolme aastaga muutunud on.

Annangi siinkohal ka teile väikese ülevaate oma senisest arengust.


Kui ma oma kaalulangetusega 2015 aasta alguses pihta hakkasin, siis olid paljud skeptilised. Isegi mu parim sõbranna tunnistas, et ta huviga vaatab, kauaks mul seda motivatsiooni jagub.
Ennegi ju nähtud, et ma luban, et söön salatit, loobun magusast ja käin ülepäeviti jooksmas.


Enne 2015-aasta algust olin ma dieeti pidanud ja jooksmas käinud pea igal kevadel alates esimese lapse sünnist (see imeline sündmus oli aset leidnud aastal 2008).
Olin ma tol ajal selline rõõmsameelne noor naine. Ülekaaluline, kuid rõõmus :)

2008 suvi

Eesmärgid olid alati vinged ja esimesel dieedinädalal olin alati ülitubli. Teisel nädalal lubasin endale juba natukene magusat ka ja kolmandal nädalal ei olnud enam mingit motivatsiooni end jooksmagi  sundida.
Nii need ülekilod alles jäid ja iga aastaga üha mugavamalt end sisse seadsid.

2011 suvi

Kuna ma olin tolleks ajaks juba õnnelikus abielus ja mul oli laps, siis ma leidsin, et mu välimus ei ole nii oluline.
Ma tegelikult valetan. Ma arvasin, et välimus on ikka täiega oluline ja et mina olen ju ometigi sünnitanud naise kohta veel maru kobe. Ma kuidagi arvasin, et laps on justkui kõigele sobilikuks vabanduseks. Stiilis: "... aga ma ju sünnitasin!" Noh, viis aastat peale lapse sündi ei ole vist enam viisakas kõike lapse süüks ajada, mis?

Mingi hetk käis mul aga peab klõks ja mulle jõudis kohale, et elu lõpuni ma selline olla ei tahaks. Ma tahan midagi muud.
See õllearmastajast juustusõber ei ole see, kes ma tahaksin elu lõpuni olla. Seda enam, et senine elustiil oli hakanud juba mu välimusele kehvasti mõjuma. Mulle tundus, et ma olin iga pildi peal justkui padja näoga või siis jõhkralt väsinud. Ilma meigita ei kannatanud üldse olla.

Aasta 2012

2013 aasta lõpp

2013 aasta lõpp

Kui me 2015 aasta alguses Tartusse kolisime (enne elasime 10 km linnast väljas) otsustasin, et see on on minu uus algus. Ma olen Tartus teine inimene, kui ma olin olnud maal.
Tartus olen ma tugev, terve, ilus ja sportlik.

Ma tegelikult olen end alati pigem sportlikuks pidanud. Ma pole iial olnud see naiselik või õrn tütarlaps, alati ikka see pigem poisilik ja tugev.

Otsustasin ennast käsile võtta ja viiesajandat korda dieediga pihta hakata. Sel korral oli erinevus aga selles, et ma hakkasin oma dieedimuresid blogisse kirja panema. Esialgu oli see selline salajane ja privaatne blogi, aga mingil hetkel tegin ta avalikuks ning lasin ka võõrad lugema.
See oli siis 2015. aasta märtsis.

Kaal langes ludinal ja minu enesehinnang tõusis iga kaotatud kiloga.

Neile, kes kaalulangetust edasi lükkavad, ütlen ma julgustuseks, et esimese poole aastaga sain ma lahti 14-st üleliigsest kilost. Sealjuures ei käinud ma kusagil rühmatrennis, ei känud jõusaalis, ei jälginud toitumiskava. Ma lihtsalt piirasin oma kaloraaži ja liikusin rohkem. 14 kilo kadus nigu niuhti.

Peale seda hakkasin ma aga oma keha välimusele rohkem tähelepanu pöörama ning hakkasin teadlikumalt treenima.

2015 aasta sügiseks olin saavutanud enda jaoks juba igati aktsepteeritava vormi.

2015 aasta suvi

2016. aasta alguses jäin ma lapseootele ning seda aastat võib pidada justkui vahepausiks. Kaalu ma ei langetanud ja trenni tegin vaid nii palju, et terve püsida. Mingit edasiminekut füüsilise vormi kohapealt ei toimunud.

2016 suvi

2017 aasta veeburaris hakkasin taas trennidega pihta. Beebi oli selleks ajaks juba kolmekuune ning mina sünnitusest täielikult taastunud. Liitusin spordiklubiga ning hakkasin käima jõusaalis.

arglik riietusruumi selfie

Pean tunnistama, et alles nüüd hakkas mu keha tegelik transformatsioon.
Ma olin enne ikka täitsa lulli löönud seal kodus.
Tunne oli vähemalt küll selline, kuna peale igat jõusaalitrenni valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.

Praegu olen ma omadega sellises punktis, kus ma ilma trennita enam ei saa. Mul tekib meeletu igatsus, kui ma trenni teha ei saa.
Olen sel nädalal vaikselt võtnud, kuna mul on/oli põskkoopapõletik ja et uuel nädalal täie tervise juures olla, peab keha saama puhkust, et haigusega võidelda.

Ma tunnen täiega oma väsinud ja tudisevatest lihastest puudust.
Tuhar tahab kükke ja kõht tahab mägironijaid. See magus lihasvalu on nii mõnus lihtsalt, et ilma selleta ei oska olla.
Ma loodan, et teised trenni-, tervise-ja spordiblogijad on samasugused imelikud :D Muidu on küll veidi piinlik.

Aga, kuhu ma oma pika ja natukene laialivalguva postitusega jõuda tahtsin on see, et ma olen jõudnud tõdemuseni, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi vaid on trenniblogi.


Lugejatel vast ei ole vahet, aga minu enda jaoks on see väga suur samm. Ma olen alati pidanud end ikka natukene liiga algajaks, natukene liiga saamatuks, natukene liiga suureks/paksuks või vormituks.

Nüüd tunnen aga, et ma julgen ennast trenniblogijaks nimetada. Trenni ma teen, blogin ka - trenniblogi! :)

Hurraaa!

Kaalulangetusega mingil määral tegelen ikka, kuna see ideaalkaal tuleb ju kätte saada, aga see kahe kilo kaotamine ei ole enam teab mis kaalulangetus.


Loodan, et teil oli mõnus minuga koos minevikus sobrada. Minul on lausa uhke vaadata, kui pika maa ma olen tulnud.




Edasi saab minna ainult paremaks :)

Haige inimene

Seda, et ma peast natukene haige olen, teavad püsilugejad niigi. Praegu on olukord aga selline, et ma olen ka mingi tativiiruse endale külge haakinud.
Võeh!

Tegelikkuses on see tativiirus meie leibkonda juba hea kaks nädalat kiusanud. Kõigepealt jäi haigeks koolipoiss, siis issi ja lõpuks ka beebi.
Kõigil algas haigus palaviku, nohu ja valusa kurguga. Koolipoisi jätsime koolist koju ja ka issi jäi haiguslehele.

Kui beebi haigeks jäi, siis olin kergelt paanikas. Ta pole siiani veel haige olnud (niigi hästi, eks) ja ma ehmatasin selle lurina ja palaviku peale täiega ära. Ei osanud kohe midagi ette võtta.
Imesin nina tatist tühjaks (beebikaugetele inimestele - on olemas selline filtriga toru, millega saad oma suuga beebi tatti ninast välja imeda), määrisin taldade alla ja kõrile hanerasva ja võtsin palaviku alandamiseks lapsel kõik riided seljast.
Esimesel ööl ei maganud ma isegi vist kolme tundi mitte. Beebi oli mul süles või siis minu kõrval meie voodis. Ma lihtsalt ei julgenud teda oma voodisse tagasi panna.

Õnnis uni

Eks ma ise lootsin, et ma pääsen imekombel sellest viirusest, kuid mulle tundub, et MITTE KEEGI EI pääse sellest.

Käisin just sõbrannal külas ja tal oli ka kogu pere just samade sümptomitega maas olnud.

Minul paistis nohu ja köha vähe kergemal kujul küljes olema ning ma ei pidanudki seda päris haiguseks. Trenne ma ära jätta ei tahtnud.
Kodune trenn iseenesest möödus mõistlikult, kuna rahmeldamist oli kõigest 35 minuti jagu.

Siis otsustasin ma aga välja jooksma minna.
Oeh.
Plaanisin teha pika jooksu, noh, nii 12-13 kilomeetrit vähemalt. Kui ma aga välja jõudsin, jooksma hakaksin ja igal kilomeetril oma aju välja pidin nuuskama, siis otsustasin natukene lühemalt teha.

Jooksin lõpuks vaid 9 kilomeetrit. Te ei kujuta ette, mis mu pulss tegi.
Pühajeesus!
Kui muidu on mu pulss jooksu ajal nii 138-150 lööki minutis, siis sel korral nägin ma ära lausa sellise müstilise numbri nagu 209!!
Ma ei jooksnud üldse väga kiiresti ega miskit. Ma arvasin, et kell viskab villast ja näitab aiateibaid, aga kui ma tempot vähendasin, siis näitas jälle normaalselt pulssi.
Ilmselt oli keha sellest haigusest nii kurnatud, et lõi ka vähese pingutuse peale pulsi kõrgustesse.
Ma tegelikult täitsa ehmatasin ära ja kirusin ennast, et ma haigena jooksma olin läinud.

Jooksu kokkuvõte: 9 kilomeetrit ajaga 59:18. Keksmine tempo 6:35 ja keskmine pulss 165.

Otsustasin, et puhkan ja ravin ennast.

Paraku on tervise- ja trenniblogijad sellised sipelgapüksid, et ei oska paigal püsida.
Ma ikka tegin kodus ühe tagumikutrenni kah ja läksin pühapäeval veel ka pikale jooksule.

Oma isikliku grumpy cat'iga 

Täiesti idioot, eksju!

Ma tegelikult olin selle pika jooksu juba mitu-mitu päeva ette kokku leppinud.
Ses suhtes, et ma ei läinud üksinda jooksma.
Mulle kirjutas see sama imeline lugeja, kes mulle mu jooksukäru kinkis - Kerstin.
Ma kangesti tahtsin teda näha ja katsuda, et saaksin sotti, mis sorti inimesed mu blogi loevad.
Kerstin on väga vinge ja jutukas, nagu minagi (eksole).
Lahe on ka see, et tal on samasugune jooksukäru, nagu ta mullegi kinkis. Teist värvi ja mõningate erinevustega, aga suures plaanis sama.

X-landerid 

Temal oli jooksukavas kirjas 90 minutit madala pulsiga jooks.
Noh, mina oleksin tahtnud vähemalt 15 kilomeetrit teha. Leppisime kokku, et teeme 90 minutit ära ja siis vaatame.
Jutt meil jooksis ja pulsid püsisid ka enam-vähem õiges vahemikus, mistõttu panime hullu ja tegime 16 kilomeetrit.
Kerstinil oli see esimene nii pikk jooks. Siiani on ta jooksnud maksimaalselt 12 kilomeetrit, seega on ta eriti vapper, et minuga selle jooksu kaasa tegi.
Geele ma sel korral muidugi kaasa ei võtnud, mis on eriti totter, kuna poolmaratonini on vaid kaks nädalat ja mul ainult kaks geeli katsetatud. Oeh.

Jooksu ajal hakkas mul pea kergelt tuikama, kuna mul oli endiselt päris tugev nohu ja pea oli paks ja uimane. Jooks ise raske ei tundunud ning sel korral oli ka pulss täitsa madal, mistõttu ei teinud sellest peavalust väga suurt numbrit.

Jooksime 2 tundi ja 16 kilomeetrit. Keskmine tempo 7:36 ja keskmine pulss 149 lööki minutis.

Mul oli peale jooksu enesetunne täitsa hea. Ma tundsin, et ma olen ebaharilikult väsinud, kuid muidu ei olnud häda miskit. Käisin veel toidupoes ja vedasin raske toidukoti koos beebiga viiendale.

Kui ma aga koju jõudsin ja tossude jalast võtmiseks kummardasin, lõi mulle pähe selline vastik terav valu. See valu ei läinudki enam üle, vaid saatis mind kuni õhtuni.
Lisaks peavalule tuli mulle peale raske rammestus. Viskasin diivanile pikali ja ei jaksanud end enam püsti ajada. Õnneks oli mu abikaasa selleks ajaks üles ärganud (oli öösel tööl, seega magas päeval) ja ma jätsin beebi kantseldamise tema hooleks.

Lamasin oma higiste jooksuriietega suures toas diivanil ja lubasin mehele, et ma kohe annan otsad.
Nina läks täiesti kinni, pea valutas, jõudu ei olnud, silmad vajusid kinni.
Jäin diivanile paarikümneks minutiks magama, kuid ärkasin selle peale, et ma ei saanud hingata.

Pea ikka lõhkus.

Võtsin ühe valuvaigisti, jõin mitu tassi kuuma teed ja läksin koos beebiga lõunauinakut tegema.
Magasin vast kuskil tunnikese ja peale seda läks olemine tiba paremaks küll.

See oli siis pühapäeval.

Täna on juba teisipäeva hommikupoolik ja mu pea ikka valutab vahelduva eduga. Nohu on ka meeletu. Öösel magasin suu lahti ja nina tatist umbes.
Õnneks otsustas meie imeline imik terve öö rahulikult põõnata ja alles kell 7 süüa nõuda. Võtsin ta enda kõrvale, söötsin kõhu täis ja magasime edasi.

#wokeuplikethis 

See oli üle pika aja esimene hommik, mil mul oli vabadus ise üles ärgata. Luksus!

Lubasin endale täna, et sellel nädalal ma puhkan.
Ma PEAN puhkama, muidu venib see haigus veel pikemaks. Seda aga väga ei tahaks, kuna enne seitsmendat oktoobrit tahaks paaril korral veel täie väega jooksma jõuda. Et saaks oma piirid kätte ja mingi tegevuskava paika. Noh, tempovalik, joogipunktide strateegia jms.
Ilmselt jooksen ma selle maa ära ka ilma suurema ettevalmistuseta, aga ma nagu tahaks, et esimene ametlik poolmaraton oleks mõnus. Et ei jääks selliseid "kui ma oleksin" asju kripeldama.

See tegevusetus saab raske olema. Ma juba tunnen oma kontides, kuidas ma tahaksin ennast liigutada. Mu tagumik tahab piinamist ja kõht pingutamist, aga sunnin end puhkama.

Kas teistel on ka nii, et kui juba kaks-kolm päeva pole trenni teinud, tundub keha palju lodevam ja paksem?
Ma reaalselt vaatasin end täna hommikul peeglist ja tundusin endale paksem. Lodevam.
Hirmuga astusin kaalule, kuid õnneks ei ole msikit juurde tunud. Vana hea 66,8 kg vaatas vastu.

Kes mind sel nädalal sportimas näeb, see võib mulle vastu kukalt anda ;)

Kuidas teil tervis?