pühapäev, 3. september 2017

Patupäev ... või lausa päevad?


Olen ju dieedil. Vähemalt üritan olla ja plaaniks on saada eesmärkkaalu hiljemalt oktoobri keskpaigaks.
Eelmisel nädalal kadus kehalt 1,9 kilogrammi jääke, kuid sel nädalal pean leppima vaid 200 grammiga.
Täna hommikul näitas kaal 66,7 kg, eesmärk 64,5 kg (pikkust 173 cm).
On veel paar kilo minna.

Võiks ju arvata, et dieedi ajal ma ajan sõrmega rida ja loen oma päeva jooksul sisse lõhverdatavaid kaloreid. Heh. Ei. Kalorite piinliku täpsusega üles märkimise jätsin ma juba esimese nädala lõpuks soiku.
Uus strateegia nägi ette söömist siis, kui kõht on tühi. Enne sööki võtsin klaasi vett või teed, et teha vahet janul ja näljal.
Töötas päris hästi.

Aga siis tuli see kaua oodatud esimene september.



Vähe sellest, et meie esiklaps koolitee jälle jalge alla pidi võtma, otsustasin ka mina edasi õppima minna ning esialgu oma riigieksamid uuesti teha.
Minu jaoks on see päris suur asi, kuna siiani ei olnud kõrgharidus minu jaoks erilise tähtsusega.
Mul ei ole muide siiani sellist "oh, see on huvitav" eriala silma jäänud. Seda enam, et töö kõrvalt ei saa ma päevasesse õppesse minna, mis omakorda teeb eriala valiku eriti keeruliseks. Avatud ülikoolis on napilt 3 eriala, mida ma üldse oleksin nõus õppima, kuid ma loodan, et aastaga saab pilt selgemaks.

Oeh, nüüd kadusin rajalt täitsa ära oma jutuga.

Noh, esimene september ja koolistress laksas sajaga selga. Sada muret tuli justkui juurde.
Õnneks ostsime me torti ja ma kugistasin kohe kaks sektorit alla. Hea 200 grammi šokolaadi-piparmündi torti.
Väga hea oli :)
Õhtul tuli veel ämm küll ja tõi värsketele koolijütsidele Pealinna kooki ja sefiirikorvikesi. Ma sõin muidugi mõlemat. Väga hea oli :)

Tolleks hetkeks olin juba leppinud sellega, et sel nädalal kaalulangust ei tule. Terve päev oli põhimõtteliselt kooki sisse vehkides mööda saadetud. Mis kaalulangust sealt oodata, eksju.

Noh, võiks ju arvata, et eeskujulik kaalublogija suutis end õhtuks kätte võtta ja läks varakult magama ja ei söönud rohkem kooki.
Kahjuks ei ole mina just see kõige tublim kaalulangetaja, nagu välja tuleb.
Esiteks otsustasin ma lõpuks ära vaadata "Troonide mängu" hooaja viimase episoodi, mis tõotas olla ülipõnev. Istusin juba teleka ette ära, kui hakkasin mõtlema, et nii tähtsa osa puhul võiks ju miskit head näksida vaatamise ajal.
Jep, ma otsisin kapist välja Pealinna koogi jäägid ning sõin viimsegi raasu ära.

Oeh.



Magama sain ka alles kell 1:00, kuna mängisime pojaga poole ööni Monopoly.
Kinkisime oma kolmanda klassi poisile esimese septembri puhul selle uue kaardimaksetega Monopoly. See mäng tekitab meeletult sõltuvust. Esimese päeva jooksul mängisin mina vast nii 6-7 mängu. Ja oleks veel mänginud, kui uus päev poleks kätte jõudnud.

Järgmisel hommikul koos Printsessiga kell 7:30 ärgates olin veidi laip küll. Kõht oli ka kuidagi korrast ära.
Huvitav, ei söönud ju palju kooki ega miskit :D

Ja arvake, mida ma hommikukohvi kõrvale sõin :D
Jep, torti!

Oeh, mulle kuluks üks paastupäev nüüd ära.
Loodetavasti saan tänase päevaga ennast jälle dieedilainele.

Reedel muide tegin kodus Kayla kava kah ja laupäeval käisime õega A Le Coq'i spordihoones sulgpalli mängimas.






Dieet jätkub igal juhul, isegi siis, kui ma mõni päev ei suuda kookidele ei öelda. Kaal langeb endiselt, kuigi tänu koogile on see oluliselt pidurdunud.
Uue nädala lõpuks tahaks kaalu 66,0 või 65,9 peale saada. 65,9 oleks eriti luksus, kuna numbrit 65 ei ole mu kaal iial näidanud (välja arvatud varane lapsepõlv, mida ma ei mäleta). Ka mitte keskkooli ajal.

Esmaspäevast hakkab ka minul kool ja õhtul on juba esimene matemaatika tund. Jalg on suurest pablamisest all vähe makaron ja ma ilmselt olen terve tunni vältel vait ja vannun end maapõhja, sest ma ei saa mitte essugi aru. Aga, peame vastu ja teeme ära!




reede, 1. september 2017

Oh, kooliaeg!


Hoidke oma kaabudest - esimese septembri halapostitused on tulemas!

Sel aastal on esimene september meie peres eriline, kuna ka emme on otsustanud kooliteed jätkata.
Emme olen mina, kes aru ei saanud :)

Ei, ma ei ole veel kusagile kõrgkooli ridadesse tarkust koguma asunud, vaid esialgu tuletan gümnaasiumitarkust meelde Tartu Täiskasvanute gümnaaiumis.
Kuna esmasel ringil keskkooli lõpetades sai eksamid tehtud täiskohaga töö kõrvalt ja näiteks eesti keele eksamile läksin ma otse kassast kliente teenindamast, siis ei ole need tulemused ka päris sellised, mille üle ma uhke olla saaksin.
Olen otsustanud kõik oma riigieksamid uuesti teha ning seoses sellega hakkan käima ka eksamikursustel.


käisime pabereid sisse viimas

Teatan uhkusega, et tänasest olen ma Tartu Täiskasvanute gümnaasiumi ekstern.
Väisan eesti ja inglise keele ning matemaatika tunde koos kaheteistkümnenda C klassiga. Elagu!

Ütlen ausalt, et ma ei ole veel kindlalt otsustanud, kuhu ma edasi õppima tahan minna kuid loodan, et see aasta Täiskasvanute gümnaasiumis toob selguse majja. Kui ei, siis pole ka sellest miskit katki.

Olen täiega närvis, kuna viimasest koolitunnist on juba 10 aastat möödas. Ma äkki ei oska üldse mitte midagi enam. Vana ka juba ju.

Oeh.

Tegelikult olen elevil ka, aga seda elevust kahjuks ei jätku kauaks, kuna ma pean hakkama meie imelisele beebile nüüd lapsehoidjat otsima.
Tunnid on valdavalt hilja õhtul ja mu abikaasa käib vahelduva graafikuga ka öösiti tööl. Mõni nädal on päeval ja teine nädal öösel. Tema saab imikut valvata üle nädala.
Esialgu plaanisin ämmaga jutule saada, aga see palumine ja korraldamine on nii energiat nõudev, et juba sellest mõtlemine väsitas mind ära.
Mu ämm on selline muretseja. Ta tahab teada, kuna beebi magab, kaua ta magab, kui palju vett anda, kunas, kuidas anda? Mis selga panna.
Ma ei tea! Ausalt. Kõik käib beebi järgi, mitte ranges graafikus. Mul oleks vaja, et inimene julgeks ise otsustada, mida beebiga pihta hakata.
Ühesõnaga, mulle tundub, et ämmale nii väikese beebi jätmine on mulle lisatöö. Ma ei jaksa sellega hetkel tegeleda. Olen niigi kerges koolistressis juba.

Samas, ma ei pea ju tundides tegelikult kohal käima. Ma saan need paar tundi äkki ka kodus hakkama ja omal käel materjali läbi võetud?
Ahhhh!
Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ma muretsen. Samas, ma ju tean, et ma tahan seda teha. Ma tahaksin väga oma eesti keele eksami tulemust parandada, ma tahaks matemaatika eksamil täiega rokkida ja korrektset inglise keelt meelde tuletada.

Eks näis, kuidas ma kõige sellega oma trennide ja beebi kõrvalt hakkama saan.

Ei teagi, mis abi ma siit loodan või miks ma teile sellest kirjutan, aga noh, minu jaoks on see suur asi ja ilmselt hakkan ma ka muljetama oma koolielust veits. Siis te lihtsalt teate, mis värk on.

Kui keegi on veel sama tee jalge alla võtnud, siis ma oleksin tänulik, kui sa oma kogemust jagaksid.
Jajahh, tean tean - Tanel Padar käis ka õhtukas, a tal vähe teine teema :) ja me ei ole sõbrad, et ma julgeks küsida :D