Ma ostsin lapsele uue käru.
Punkt.
Lõpetaks meeleldi siin kogu postituse ära, kuna mul on liiiiga palju öelda kogu selle kärumajanduse kohta. Postitus võib kilomeetriseks kujuneda.
Aga katsun kusagilt pihta hakata ja lühidalt teha.
Kui ma veel pallikene olin ja Printsess minu kõhus aega veetis, siis ostsime kasutatud Roan Marita Prestige'i. Ikka valge ja kunstnahast, nagu tol hetkel kombeks oli.
Käru valisin lihtsalt esmase meeldimise järgi. Väga mingit taustauuringut ei teinud ja teisi variante ka ei uurinud. Kui nägin ja meeldis, siis otsustasingi, et selle ostame.
Kogu muusika.
 |
| Roan Marita |
Käisin vankrit tagatoas ikka vahest kiigutamas ja mõtlesin heldimusega, et varsti magab seal sees meie pisikene punnikene. Nohiseb ja on muidu mõnus.
Olin rahul.
Läks aga mõni aeg mööda, Printsess kolis kõhust väljapoole, lumi sulas ära ja üha rohkem ja rohkem tundsin ma, et oleksin enne ostu pidanud rohkem erinevate kärude kohta uurima.
Asi polnud üldse selles, et see Roan Marita oleks ebamugav või kuskilt katki või midagi sellist. Ei. Tundus lihtsalt, et seda peetakse selleks "odavaks poolakaks" ja pole üldse mingi vinge sõiduvahend.
Vaeste inimeste käru :)
Mina veel olin õhinas, onju. Täitsa rumal :)
Kuna ma kahjuks ei ole kaasa saanud seda naisterahvaste tüüpomadust "tahan kõike osta, maksku, mis maksab", siis ei raatsinud korralikku ja minu jaoks ilusat käru lihtsalt maine pärast ka välja vahetada. Olgu pealegi poolakas - mulle meeldib!
Kärutasin rahus oma poolakaga edasi.
Siis hakkasin jooksmas käima. Kui ma oleks saanud 20 senti iga kord, kui keegi küsis "noh, ostad nüüd jooksukäru, jah", siis oleks mul praeguseks väga palju sente.
Ei, ma ei ostnud jooksukäru. Nood isendid maksavad maru palju ja tol ajal neljakuuse Printsessi jaoks tundusid näoga sõidusuunas kärud veel natukene liiga vara ja kahte käru ma omada ei raatsiks. Nagu seisev rahahunnik :D
Mulle meeldis, et Roanis oli ta nagu oma mugavas õuevoodikeses. Õõtsus oma valges pesakeses minuga kaasa, kui ma jooksin. Roani rattad on suured ja veerevad hästi, seega ei osanud ma ka spetsiaalsest jooksukärust puudust tunda.
Seega, ei, jooksukäru ma ei ostnud.
Kui Printsess sai seitsmekuuseks, vahetasime Roani vankrikorvi istumisosa vastu ja Printsess sai nagu suur tüdruk kärus istuda ja ringi vaadata.
 |
| Vaatab ringi |
Kärus oli palju ruumi ja tundus päris mugav istmikualune.
Miinuseks oli see, et see istumisosa ei käi päris lamavasse asendisse. Mingi väikene kalle jääb ikka ja mulle tundus, et käru hubasus kadus täielikult. Ei olnud enam tema õuevoodike, vaid oli lihtsalt transpordivahend, kuhu ta suurest väsimusest ära kukub. Nagu purjus inimesed taksos.
 |
| Unine Printsess istumisosas |
Meie novembribeebide grupis oli aga pihta hakanud mingi suuremat sorti käruvahetus. Isegi mitte vahetus vaid uute kärude soetamine.
Osteti lisaks suurele kärule juurde kergkäru või lausa käruD.
Põhjendusi oli igasuguseid, aga põhiliselt just seetõttu, et mõni käru oli lihtsalt nii ilus või mõne käru keegi "lihtsalt pidi saama, muidu sureb".
Noh, uue nänni ekstaas.
Kummaline, kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma ei teagi, miks inimesed oma kärud välja vahetavad. Eks ikka miski jääb kripeldama ja tahaks ikka uut ja ägedamat.
Minul hakkas ka siis kripeldama, et äkki peaks ka uurima, milliseid kärusid need popid inimesed siis ostavad. Noh, et oma vaese poolaka mainest lahti saada ja ka lahedate seltskonda sulanduda.
Oeh.
Liitusin Facebook'is sellise grupiga nagu "KäruSõltlased".
Ohsapühapüss!
Inimesed loobivad siia-sinna mingeid käru nimetusi. Mõni veel täpsustab mudelit ja viskab vabalt kaheksakümnesilbilisi mudelinimetusi. Kärudel võib olla reaalselt vaid mingi käepideme tooni vahe ja juba on uus nimi!
Huuh! Appi!
Mida?
Okey. Mina, va võhik, vaatan peale - kõik ju ühesugused!
Absoluutselt ei jaganud biiti.
Mis neil kärudel vahet on?
Okey. Hinga.
Võtsin endale lausa ühe õhtupooliku ja katsusin lugeda neid postitusi. Natukene sain omast arust pildi selgemaks.
Uus popp värk on Joie. Kõigil on. Ja muidugi Baby Jogger. Odavamad variandid on mini ja mingi mikrominibeebitita või midagi. Mingi muu väikse sünonüüm, noh.
Need on ka KÕIGIL.
Ja kõik on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii rahul (lugeda silmi pööritades).
Ma ei tea. Ma vaatasin ja näevad suhteliselt tavalised välja. Nagu need kärud, mida sa kusagil "Sõbralt Sõbrale" laonurgas marineerimas näed. Sellised . . . tavalised.
Ja siis on muidugi vana hea veteran Emmaljunga. Nood hakkavad juba ära vajuma muide. Uued popid pressivad turule.
Edasi on juba mingid nö rikaste kärud, mille ilma lisadeta variandid maksavad 1000-euro kanti pluss transport. Ja Eestis neid muidugi väga saada pole ja kõik absoluutselt ju tellivad välismaalt. Ega nad rumalad ei ole (taaskord lugeda silmi pööritades).
Ma ausalt ei hakanud isegi süvenema neisse väga. Rikkad lugejad saavad neid kaeda näiteks SIIT ja SIIT.
Kindlasti on neid triljoneid veel, aga andestage, mu pea ei ole prügikast ja ma ei suuda meelde jätta kõiki neid nimesid.
See toob mu selle kõige suurema hämmingu juurde - kuidas, kurat, need sajad ja sajad naised teavad, milline on see vinge käru.
Kust te teate, ah?
Kas emad tõepoolest istuvadki tunde ja tunde internetis, guugeldavad "parim käru ever" ja siis võrdlevad erinevaid isendeid?
Tegelt?
Seal grupis on isegi selline asi kombeks, et käiakse teiste ägedaid kärusid katsumas ja proovimas. Noh, et teada, milline on parim. Ja siis nii kärutatakse 4752 käru läbi, jäetakse kõigi nimed, mudelid ja omadused meelde ja siis ostsutatakse.
Pühajeesusmaria!
Ma täiesti päriselt ei suuda mõista, kuidas saavad emad nii palju erinevatest kärudest teada?
Kuidas? Miks? Kust see aeg? Kust need teadmised?
Oeh. Kas mina olen imelik?
Aga pika jutu kokkuvõtteks - ma ostsin uue käru.
Kuna ma usun kirglikult taaskasutamisse, siis ostsin käru Buduaari turult 150-euroga.
Vaatasin, mis ma vaatasin ja sirvisin ka neid nö poppe variante ja ei tundnud mingit erilist "oh, seda tahaks" tunnet.
Lõpuks leidsin sellise isendi - Phil & Teds Smart Lux
Hind oli sobiv ja välimus ka sümpaatne.
Minu soetatud isend on kahe lapse poolt läbi istutud, kuid müüja väidete kohaselt väga vähe kasutatud.
Tegime diili ära reedel ja täna käisin Cargos kärul järel.
Noh, ütleme nii, et ma olen natukene pettunud.
Esiteks on üks tagumine rehv räigelt kulunud. Ma lugesin foorumist, et neil on see tüüpviga. Kumm maru kehva ja mõnel peab kumm vastu vaid ca 6 kuud.
Okey. Elan üle, vahetan välja. Tellisin juba Amazonist uue.
Aga siis see muu värk. Noh, toas on temaga manööverdada küll maru kerge ja ta näeb vinge välja ka, aga väljas on teda oluliselt raskem lükata, kui Roanit. Rattad ju palju väiksemad.
Ma veel naiivselt lootsin, et joostes on nüüd kurve lihtsam võtta. Jee rait! Ilmselt on pulss tuhat nelisada ja ma suren iga tõusu peal.
Ma olin alguses täitsa pettunud ja mõtlesin, et krt, ma müün maha. Jään oma Roani juurde.
Aga siis tegin Printsessiga ühe pikema otsa toidupoodi ja sain käruga täitsa sõbraks. Jah, lükata on teda raskem, aga ta sõidab kenasti ja Printsessile meeldib seal sees. Ta on nagu rahulikum seal. Ilmselt natukene ka seetõttu, et uus ja huvitav on.
Miinuseks veel see, et käruga ei ole kaasas suurt beebitarvete kotti, nagu on Roanil.
Siis on veel see turvakaar seal ees liiga kõrge ja Printsess ei näe sealt üle ja peab ennast nagu küüru laskma, et sealt alt piiluda. Õnneks saab seda ära võtta ja nii me täna sõitsimegi.
Käru käepide ka nagu logiseb. Noh, nagu kruvid natukene lõdvalt või midagi. Aga pole kruvisid :D :D
Muidu on raam korralik ja näha, et ongi vähe kasutatud. Puhas on ka.
Mis mulle selle käru juures aga väga meeldib on see, et ta käib lihtsalt kahe klõksuga istumisosast vankrikorviks. Kui Printsess magama jäi, siis tegin jalgade osa korviks ja ta tudus seal nii mõnusasti. Oma pesa tunne tuli jälle peale.
Võtsin teise jalutuskäigu ajal mehe ka kaasa käru testima. Temaga oli samamoodi, et alguses oli nagu nurinat kuulda. Me oleme selle Roaniga nii harjunud ja nägime Smart Luxis ainult negatiivset.
Poest tagasitulles oli mees aga oluliselt leebunud ja arvas, et võib käru alles jätta küll. Käib kah.
Pole tal häda midagi.
Ilmselt oleks uuena ostetud käru parem ja ma saaksin ka populaarsena tunda end, kuid mul on nagu mingi kiiks sellega, et ei taha teiste moodi olla. Kui ma jõuan sinna ise, siis jah, aga ma ei tahaks lasta end sellest mõjutada, et kõigil teistel ju on.
Lisaks on mul rahast meeletult kahju.
See aeg, mil laps kärus sõidab, on nii lühike. Ta ei mäleta sellest midagi. See ei tee teda targemaks, tervemaks ega ka rõõmsamaks, kui tal on kallis käru.
Seda teeb armastus ja hool ja seda mu Printsessil jagub. Kama see käru!
Lugejad, mille järgi teie lapsele käru valisite?
