Nonii!
Asi muutub närviliseks. Mõlemad tähtajad nüüd ära nähtud. Või, noh, viimane tähtaeg on täna.
Sünnitamas ma paraku ei ole ja ei paista ka, et keegi kuskilt välja punnitaks. Lühidalt öeldes - vaikus!
Häirivalt kergeks on ka olemine läinud. Pisike plika nagu üritaks mu olemist mugavamaks teha, et ise kõhus kauem mõnuleda. "Tšillääx, emps! Kõik on laadna!"
Kõrvetised on peaaegu täielikult kadunud. Kõndida jaksan, krt, isegi treppidest jaksan joosta. Tüdimus hakkab tulema küll, kuna ma siiralt arvasin, et tänaseks olen vähemalt juba ära pudenenud.
Sugulaste, lähedaste, sõbrannade küsimised veel ära tüütama pole hakanud. Ilmselt seetõttu, et ma ise tahan ka kurta, kuidas ma juba tahaks sünnitama minna. Seega, iga kord, kui keegi imestab, et ma IKKA VEEL pole sünnitanud, lendan ma ebainimlikul kiirusel peale oma kurtmistega, kuidas ammu tahaks juba sünnitada :) :)
Parim kaitse on rünnak, ma räägin :) :)
Mees ka vahepeal ikka küsib, et kuda on. Siis ma teen kerget punnitavat häält ja nägu ja vastan kurvalt, et vaikus. Mees arvab, et ma olen lolliks läinud oma lõpurasedusega :D :D Ei salga.
Laiskus on mul ka peal. Ei viitsi liikuda enam. Ei ole motivatsiooni. Ma ju ometigi arvasin, et tänaseks on kõik. Ma hoidsin oma motivatsioonivarusid nii täpselt, et täna õhtuks on need varud nullis. Homsest olen paks ja laisk ja laman ja kurdan. Võib, eks?
Mind ennast alati huvitab, et kas siis lõpurasedad midagi ei tunne? Kas pole mingit väikestki aimu, et nüüd juba miskit toimub?
Vastus: On küll. Kogu aeg on. Mina oma aruga sünnitan juba mitu päeva, aga paraku ainult minu arust ei piisa. Emaka kokkutõmbeid esineb päeva jooksul korduvalt. Mõnikord lähevad isegi täiesti regulaarseks juba, aga väga pikkade vahedega. Nt eile olid sellised päevade laadsed valud koos kokkutõmmetega hea 4 tundi iga 20-25 minuti järel. Ma olin juba omadega mõtetes sünnitusmajas, aga õhtuks kadusid kokkutõmbed täielikult. Siiani on vaikus.
Ma tegelikult ju tean, et laps tuleb siis, kui ta valmis on ja ega ta tulemata jää.
Lisaks sellele on hetkel veel viimane aeg koristada, riietuda, pesta ja nuusata endale sobival ajal. Lapse tulek lööb kogu ajamajanduse jumalast sassi. Ausõna! Isegi, kui tegemist on lapsega, kes sööb, magab ja kakab, on ema vabadus väga piiratud. Enamjaolt puhtalt väsimuse ja möllavate hormoonide tõttu. Need kokku on üks mõjuvõimas kombo, mis halvab igasuguse loogilise mõtlemise. Kõik asjad on maailma lõpp. Näiteks õue minek - mis selga, mis jalga. Kui kauaks? Kuna ta sõi? Kui kaugele ma üldse minna saan, enne kui ta kakab? jne jne
Lisaks sellele ei ole ma peale lapse sündi ilmselt üldse enam huvitav. Titeemmed on tavainimesele imelikud ja natukene eemaletõukavad. Hormoonid möllavad, rinnad tilguvad piimast, kõik luud valutavad, alkoholi nad ei joo. Ilmselt on värske ema ka natukene koledam, kui harjutud on, kuna meikimine ja juuste kammimine tunduvad mõttetud.
Kujutage ette, et lendab platsi üks liibuvates riietes, föönitatud soengu ja hästi kombineeritud päevameigiga sõbranje, kes muljetab viimasest firmapeost, kus keegi ennast purju jõi ja siis litsakaks muutus. Vanasti olid sellised jutuajamised mõnusad kompvekid, mida veini kõrvale kuulata. Keset imetamist ja kole olemist ei tundu sellised asjad aga üldse aktuaalsed. Pigem on kogu see situatsioon ärritav. Enamjaolt ei ole värskel emal ka võimalik väga süvenenult teise inimese juttu jälgida, kuna titt tahab tegelemist või siis on emme sigaväsinud. See omakorda tekitab sõbranjes ebamugava tunde, kuna ta tunneb ennast vähetähtsana või üleliigsena. Igasugune sotsialiseerumine on alguses veidi kohmakas.
Muidugi on ka sellised sõbranjesid, kes on ise ka meikimata ja väsinud - sellised on ikka teretulnud :) :)
Beebid ei ole tegelikult huvitavad neile, kellel endal väikest last pole. Või, noh. Kuidas ma seda nüüd ütlen. Esimesed kaks-kolm kuud on see beebi ehk huvitav ja ikka uuritakse, kuidas lapsel läheb jne jne. AGA, pooleaastane laps ei huvita enam kedagi.
Võib olla tõesti sõbrannad vahel küsivad, kuidas lapsel läheb, aga olgem ausad, ilmselt nad teevad seda puhtalt viisakusest.
Mida vanemaks laps saab, seda vähem on see teiste jaoks huvitav.
Tõstke käed, kes tahavad teada, mida minu kaheksa-aastane juba oskab? Anyone?
:) :) :)
Ta on muide väga äge, aga ilmselgelt kaoksid enamus lugejatest, kui ma iga postitus hakkaks oma kooliealise lapse väikseid kiikse välja tooma.
See on tegelikult puhtalt minu arvamus, kuid ma ei suuda tõsimeeli leida ühtegi põhjendust, miks kedagi peaks huvitama, mida minu pooleaastane juba oskab :) Kui tal endal just umbkaudselt sama vana last ei ole. Siis on mõistetav, kuna emmedele meeldib võrrelda ja enda lapsi kiita. It's a thing ;)
Emmed teavad ka täpselt, kuidas teiste lapsi kasvatada. See on ka a thing!
Loodetavasti saan ma sel nädalal ikkagi oma suurest kõhust lahti. Hoidke mulle siis pöidlaid.
Ma nüüd lähen küpsetan veel mõned piparkoogid, sest ma olen rase ja ma tahan.
Ma katsun ka kõigest väest nüüd sünnitama hakata, et teile ikka rõõmu valmistada :)
Tsaukaplauka!
Mariliis (täna juba 40+0)
Asi muutub närviliseks. Mõlemad tähtajad nüüd ära nähtud. Või, noh, viimane tähtaeg on täna.
Sünnitamas ma paraku ei ole ja ei paista ka, et keegi kuskilt välja punnitaks. Lühidalt öeldes - vaikus!
Häirivalt kergeks on ka olemine läinud. Pisike plika nagu üritaks mu olemist mugavamaks teha, et ise kõhus kauem mõnuleda. "Tšillääx, emps! Kõik on laadna!"
Kõrvetised on peaaegu täielikult kadunud. Kõndida jaksan, krt, isegi treppidest jaksan joosta. Tüdimus hakkab tulema küll, kuna ma siiralt arvasin, et tänaseks olen vähemalt juba ära pudenenud.
Sugulaste, lähedaste, sõbrannade küsimised veel ära tüütama pole hakanud. Ilmselt seetõttu, et ma ise tahan ka kurta, kuidas ma juba tahaks sünnitama minna. Seega, iga kord, kui keegi imestab, et ma IKKA VEEL pole sünnitanud, lendan ma ebainimlikul kiirusel peale oma kurtmistega, kuidas ammu tahaks juba sünnitada :) :)
Parim kaitse on rünnak, ma räägin :) :)
Mees ka vahepeal ikka küsib, et kuda on. Siis ma teen kerget punnitavat häält ja nägu ja vastan kurvalt, et vaikus. Mees arvab, et ma olen lolliks läinud oma lõpurasedusega :D :D Ei salga.
Laiskus on mul ka peal. Ei viitsi liikuda enam. Ei ole motivatsiooni. Ma ju ometigi arvasin, et tänaseks on kõik. Ma hoidsin oma motivatsioonivarusid nii täpselt, et täna õhtuks on need varud nullis. Homsest olen paks ja laisk ja laman ja kurdan. Võib, eks?
Mind ennast alati huvitab, et kas siis lõpurasedad midagi ei tunne? Kas pole mingit väikestki aimu, et nüüd juba miskit toimub?
Vastus: On küll. Kogu aeg on. Mina oma aruga sünnitan juba mitu päeva, aga paraku ainult minu arust ei piisa. Emaka kokkutõmbeid esineb päeva jooksul korduvalt. Mõnikord lähevad isegi täiesti regulaarseks juba, aga väga pikkade vahedega. Nt eile olid sellised päevade laadsed valud koos kokkutõmmetega hea 4 tundi iga 20-25 minuti järel. Ma olin juba omadega mõtetes sünnitusmajas, aga õhtuks kadusid kokkutõmbed täielikult. Siiani on vaikus.
Ma tegelikult ju tean, et laps tuleb siis, kui ta valmis on ja ega ta tulemata jää.
Lisaks sellele on hetkel veel viimane aeg koristada, riietuda, pesta ja nuusata endale sobival ajal. Lapse tulek lööb kogu ajamajanduse jumalast sassi. Ausõna! Isegi, kui tegemist on lapsega, kes sööb, magab ja kakab, on ema vabadus väga piiratud. Enamjaolt puhtalt väsimuse ja möllavate hormoonide tõttu. Need kokku on üks mõjuvõimas kombo, mis halvab igasuguse loogilise mõtlemise. Kõik asjad on maailma lõpp. Näiteks õue minek - mis selga, mis jalga. Kui kauaks? Kuna ta sõi? Kui kaugele ma üldse minna saan, enne kui ta kakab? jne jne
Lisaks sellele ei ole ma peale lapse sündi ilmselt üldse enam huvitav. Titeemmed on tavainimesele imelikud ja natukene eemaletõukavad. Hormoonid möllavad, rinnad tilguvad piimast, kõik luud valutavad, alkoholi nad ei joo. Ilmselt on värske ema ka natukene koledam, kui harjutud on, kuna meikimine ja juuste kammimine tunduvad mõttetud.
Kujutage ette, et lendab platsi üks liibuvates riietes, föönitatud soengu ja hästi kombineeritud päevameigiga sõbranje, kes muljetab viimasest firmapeost, kus keegi ennast purju jõi ja siis litsakaks muutus. Vanasti olid sellised jutuajamised mõnusad kompvekid, mida veini kõrvale kuulata. Keset imetamist ja kole olemist ei tundu sellised asjad aga üldse aktuaalsed. Pigem on kogu see situatsioon ärritav. Enamjaolt ei ole värskel emal ka võimalik väga süvenenult teise inimese juttu jälgida, kuna titt tahab tegelemist või siis on emme sigaväsinud. See omakorda tekitab sõbranjes ebamugava tunde, kuna ta tunneb ennast vähetähtsana või üleliigsena. Igasugune sotsialiseerumine on alguses veidi kohmakas.
Muidugi on ka sellised sõbranjesid, kes on ise ka meikimata ja väsinud - sellised on ikka teretulnud :) :)
Beebid ei ole tegelikult huvitavad neile, kellel endal väikest last pole. Või, noh. Kuidas ma seda nüüd ütlen. Esimesed kaks-kolm kuud on see beebi ehk huvitav ja ikka uuritakse, kuidas lapsel läheb jne jne. AGA, pooleaastane laps ei huvita enam kedagi.
Võib olla tõesti sõbrannad vahel küsivad, kuidas lapsel läheb, aga olgem ausad, ilmselt nad teevad seda puhtalt viisakusest.
Mida vanemaks laps saab, seda vähem on see teiste jaoks huvitav.
Tõstke käed, kes tahavad teada, mida minu kaheksa-aastane juba oskab? Anyone?
:) :) :)
Ta on muide väga äge, aga ilmselgelt kaoksid enamus lugejatest, kui ma iga postitus hakkaks oma kooliealise lapse väikseid kiikse välja tooma.
Emmed teavad ka täpselt, kuidas teiste lapsi kasvatada. See on ka a thing!
Loodetavasti saan ma sel nädalal ikkagi oma suurest kõhust lahti. Hoidke mulle siis pöidlaid.
Ma nüüd lähen küpsetan veel mõned piparkoogid, sest ma olen rase ja ma tahan.
Ma katsun ka kõigest väest nüüd sünnitama hakata, et teile ikka rõõmu valmistada :)
Tsaukaplauka!
Mariliis (täna juba 40+0)
