BEEBIBLOGI: Ikka veel imetad?

Printsess on tänaseks umbes 8,5 kuud vana. Ma lausa meelega kiusaks lapsekaugeid inimesi ja paneks siia ta vanuse ka nädalates, aga kuna ma peast seda ei tea, siis tundub arvutamine natukene liiga suur töö :D

Lisatoitu annan beebile kaks-kolm korda päevas. Olenevalt sellest, kuidas aega on. Mõnikord oleme me nii kaua õues, et tuppa jõudes on juba vannitamise aeg ja peale vanni ma enam lisatoitu ei anna. Tiss suhu ja magab :)

Olen viimasel ajal täheldanud, et kõrvalseisjatele tundub meie Printsess juba "suur laps" ning üha enam küsitakse, et ega ta enam rinda ei saa.
Nagu, mismõttes?
Muidugi saab!

Nimetage mind vanakooli kanaemmeks, aga mina tean sellist tava, et esimene aasta on must have ja edasi on vastavalt lapse vajadusele. Kas polnud see nii?

Sattusin lugema paari aasta tagust intervjuud imetamisnõustaja Merit Oidermaga.
Tsiteerin: "Maailma Terviseorganisatsioon WHO ja UNICEF soovitavad last imetada vähemalt esimesel ja ema valmisolekul ka teisel eluaastal ning kauemgi. Imetamisnõustaja selgitas, et rinnapiima kasulikus ei vähene lapse vanusega, kõik hea jääb rinnapiima alles. Rinnapiim võib näiteks olla ka ainukeseks õlekõrreks kui laps on haige ega söö-joo midagi. Rinnapiim sisaldab kõrgel määral proteiine, vitamiine, mineraale, rasvhappeid ja antikehi. Miks mitte kõike seda kasuliku lapsele võimaldada."
allikas:
http://www.teadlikvanem.ee/kogenud-imetamisnoustaja-imetamise-lopetamise-otsus-voiks-tugineda-vaid-ema-ja-lapse-vajadustele-ning-mitte-umbritsevate-inimeste-arvamustele/

Rinnapiim on lapsele nagu vitamiin, ravim, turgutus. Rinnapiim on lapsele üleni õige. Ma ei oskagi seda sõnastada, sellepärast ma siin suvalt mingeid sõnu lahmingi. Rinnapiim on mõeldud looduse poolt sinu beebile nagu lehmapiim on mõeldud vasikatele (jep, ma ei usu, et laps peaks piiramatult lehmapiima jooma, kuna "see on nii kasulik". Me pole vasikad!).

Mina annan rinda lapse vajadusest lähtuvalt. Kui laps tahab, siis ma annan.

Kuidas ma aru saan, et laps just rinda tahab?
Heh, noh, meie neiul on selline armas komme oma ninaga mu kaela ja nägu hõõruma hakata. Vahel ta hammustab ka oma kahe väikse hambaga mind õlast või käsivarrest. Niimoodi armsalt.
Mõnikord saab ta näiteks haiget või tal on hammaste tulekust maru kehva olla ja siis rahuneb ta kõige kiiremini just rinnal. Öelge, mis te ütlete, aga minu meelest vajab kaheksakuune imik veel nii palju hellust, kui torust tuleb.
Ei, ma ei kanna teda süles päevad läbi ja ma ei istu ainult lapsega koos ja ei pluti-plutita, aga kui lapsel on valus või hirm, siis ma tahan olla tema jaoks olemas. Imetamine tundub olevat kõige efektiivsem rohi igasuguse kurvameelsuse vastu. Milleks seda lapsele keelata?

Meie beebigrupis on täitsa teema praegu üleval, kuidas emad on imetamise lõpetanud ning nüüd annavad lapsele RPA-d (rinnapiimaasendaja, lehmapiima baasil).
Põhjenduseks on toodud seda, et ta nüüd magab terve öö ärkamata või, et laps ei saa rinnapiimast enam kõhtu täis.

Noh, ammm, jah. Kõhtu ta vist nagu enam ei peagi sellest täis saama, selleks anname me igasugu plöginaid neile.

Te olete kõik väga toredad (novembrikad), aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi oma suud kinni hoida.
Arvate, et laps ärkab öösel seetõttu, et tal on kõht tühi? Äkki tal on hirmus, näeb halba und või tahab lihtsalt kinnitust, et emme on ikka olemas ja ei ole kusagile läinud? Äkki ta lihtsalt tahab hellust. Ja siis söödetakse lapsel kõht lehmapiimasegust täis ja rõõmustatakse, et oh, lapse organism ei jaksa seda piima seedida ja tänu sellele ta magab kauem. Jeeee!
Noh, ilmselt pole asi nii hirmus, aga ikkagi. Ma mõistan neid inimesi, kelle laps ärkab iga öö üles. Ärkamine on ikka see, kus laps teeb silmad lahti ja tahab mängida. Magama ei jää, tee või tina. Okey. Aga ma ei usu, et see ärkamine on seetõttu, et rinnapiim ei sobi lapsele? Tegelt ka! Ja, kuidas see laps siis magama saadakse? Pudeliga?

Tsiteerin taaskord: "Oiderma sõnul lõpetavad emad imetamise sageli seetõttu, et on väsinud või näiteks soovivad, et laps magaks terve öö. ,,Siinkohal peab kindlasti endale aru andma, et võõrutamine ei pruugi lahendada antud probleeme,” kinnitas Oiderma. ,,Näiteks enamik väikelapsi tõusevad öösel üles ja vajavad vanema abi magama jäämisel. Kui laps enam rinda ei saa, tuleb teda rahustada muul viisil.”"

Lisaks, kui sa enne aastat lapse rinnast võõrutad, siis pead sa rinnapiima millegagi asendama. Mitte päris "millegagi" tegelikult, vaid ikka rinnapiimaasendajaga. Rinnapiimaasendaja on lehmapiima baasil valmistatud piimasegu, kuhu lisatakse erinevaid lapsele vajalikke ühendeid ja vitamiine. Väga väikest osa nendest.
Vaadake kasvõi silmailuks seda võrdlust rinnapiima ja RPA koostisest -
http://doublethink.us.com/paala/wp-content/uploads/2012/11/whats-in-breastmilk-poster-canada.jpg

Lisaks on RPA kokku segamine ju oluliselt aeganõudvam, kui oma tissi pluusi seest välja võtmine. Või pole? Kus see õnnetu laps senikaua on, kes just lohutust vajab? Nutab?

Kuna peale pooleaastaseks saamist ei soovitata enam lapsele vedelikke lutipudelist pakkuda, siis peaks teoreetiliselt see RPA olema ju kruusis/tassis.
Kas tõepoolest mõni ema annab oma beebile RPA-d kruusist? Kogu 200-midagi milliliitrit? (vabandan, ma ei tea palju laps piima peab jooma, meie oma saab tissitäie)

Kui ma nüüd seda teksti loen, siis ma mõistan, et emad, kes on ostustanud erinevatel põhjustel oma lapse rinnast võõrutada juba varases imikueas, natukene vihkavad mind. Sorry.

Ei maksa kohe vihkama hakata, oleme sõbrad edasi. Ma olen sisuliselt mittekeegi, minu arvamus ei ole kuld, kuid minu blogis ma just seda sama va oma arvamust ju väljendangi.
Lihtsalt, RPA tundub igatepidi vähem okey, kui on rinnapiim. Miks antakse RPA-d lapsele lihtsalt sellepärast, et äkki ta magab terve öö?

Ma tunnistan, et olen ka ise mõelnud, et elu oleks palju lihtsam, kui ta pudelist RPA-d võtaks. Saaks ju mina nii palju rohkem vabadust. Teisel hetkel saan ma aru, et selline mõtlemine on natukene isekas ja minu beebi on beebi vaid väga lühikest aega. Mina olen ema, ma olen täiskasvanu, mina vastutan selle pisikese ime eest.

Kui emme tahab rahus süüa teha

Sinna mu kõrvaklapid läksidki

Printsess

Siis, kui hambad teevad liiga

Printsess sööb öö jooksul endiselt kaks korda. Minu jaoks ei ole see isegi mainimist väärt. Ainuke hetk, mil ma olen sunnitud mõtlema, et see äkki ei ole okey, on siis, kui keegi teine üllatunult küsib, kas ta ikka veel sööb öösel.  Jah. Sööb.
Kuskil kell 1 ja kell 4. Ei, mul ei ole raske üles tõusta, 10 minutit beebiga koos lamada ja siis ta tagasi viia. Ei, ma ei ole hommikul väsinud. Minu jaoks ei ole öine söötmine probleem. See tundub nii loomulik, et ma ei pane seda tähelegi. Vastupidi - ma lausa naudin neid hetki, mil see magav nohisev beebi mul kaisus on.
Ma ei ole hommikul väsinud, ma ei ole päeval unine. Tõtt öelda olin ma tööl käies oluliselt unisem, kui ma hommikul ärkasin. Praegune kodune elu on paras puhkus, titt on imeline ja magada saab korralikult.

Seega vastuseks kõigile küsijatele - jah, minu laps saab endiselt rinda. Ei, ma ei arva, et see on imelik. Pigem arvan ma, et on imelik, kui selles vanuses laps EI saa rinda.

Kui laps ise keeldub rinnast ja eelistab tahket toitu, siis on kõik timm. Ega oma tisse ei pea lapsele peale suruma :) Onju :) Ma lihtsalt ei leia, et on okey oma mugavusest alla-aastasele beebile RPA-d anda.

 Kannatage ära see aasta, jumal hoidku! See on teie beebi. Pisikene ime. Kohelge teda vastavalt.

Musiiiii

Aga ma nüüd tõttan imetama. Olge muhedad ja ärge siis kurjustage :)

Mis mulje ma inimestele jätan?

Räägitakse küll, et enesekindel inimene ei hooli sellest, mida teised temast arvavad. Mina mingil määral nõustun selle väitega, samas ei nõustu ka.
See, millise mulje sa inimestele jätad, määrab suuresti su käekäigu. Sa ei eksisteeri üksi siin maailmas ja paratamatult tuleb kokku puutuda ka teiste inimestega. Siis on ju ometigi oluline, mida sinust arvatakse? Või ei ole?

Hakkasin sel teemal sügavamalt juurdlema eile, kui mulle jõudis kohale, et äkki inimesed ei tule ühistrenni minu pärast! Ma olen äkki liiga veider. Või liiga intensiivne. Liiga suur lobamokk? Jätan endast rumala mulje? Kas minu seltskonnas on ebamugav viibida?

Otsustasin praeguseks ühistrennid ära jätta. Käin ja teen üksi oma trenne, pole vaja endale veel rohkem negatiivset tähelepanu tõmmata kirjutades, et jälle keegi kohale ei ilmunud.
Loodetavasti sai kasvõi ükski inimene mingit kasu mu ühistrennidest.

Tulles tagasi selle juurde, mis mulje ma teistele inimestele jätan. Noh, ma ise muidugi loodan, et ma jätan sõbraliku, murevaba, rõõmsameelse ja sportliku mulje, kuid see ei pruugi üldse nii olla.

Äkki minu sõbralikkus tundub hoopis ülepingutatud, murevabadusest pole haisugi ja sportlik ma ka välja ei näe. Võib olla spordiriietes veel, aga niisama?

Mäletan, kui ma kaks aastat tagasi oma esimesi jooksutosse ostma läksin. Marssisin nina püsti Sportlandi sisse ja olin otsustanud oma peas, et ma olen juba nii vinge jooksja, et lasen end nõustada ja endale igasugu fäänsisid jooksutosse pähe määrida.
Läksin tossuriiuli juurde, aga ei leidnud kohe nagu ühtegi ilusat, mis oleks olnud alla 100 euro ja ma olin natukene tujust ära. Katsusin seal erinevaid mudeleid, ühte oleksin tahtnud jalga proovida. Otsisin teenindajat. Pilguga ei silmanud, ainult kassas oli üks ja temal oli järjekord. Mõtlesin siis, et ootan natukene, küll keegi tuleb. Heh, ei tulnud kedagi. Siis aga ilmus meeste jalatsiriiuli ette üks vähe turskema olemisega isend ja tolle juurde ilmus eiteakust kohe teenindaja, vedas erinevaid numbreid ette, näitas, jutustas, naeratas. Minust vaadati lihtsalt mööda. Tundsin ennast maailma mõtetuima eidena too hetk.
Ei pea vist lisama, et jooksutosse ma tol korral endale ei saanud. Lonkisin nina maas poest välja ja otsustasin, et otsin need jooksutossud mujalt. Lõpuks ostsin oma esimesed jooksutossud enne 33. Tartu Jooksumaratoni toimunud spordikaupade laadalt Lõunakeskuse Liuväljalt. Maksid soodukaga vist mingi 50 eurot ja käivad siiamaani minuga jooksmas. Kulumismärke ei tähelda. Eelmine aasta sai ju vaid paar korda jalga pandud (rasedus ja värki).

Ma tahaksin, et minust jääks sportlik mulje. Ma tahaksin, et ma ei tunduks närviline, saamatu, ebakindel või paks. Jumal hoidku, kui keegi mulle paks ütleks. Ma vist ei kontrolliks ennast hästi. Päriselt.
Eks tõde on see, et ma natukene tunnen end vahel närvilise, saamatu, ebakindla ja paksuna, aga loodetavasti ei torka see kõrvalseisjatele nii silma.                 Loodetavasti.

Tegelikkuses ma ei tea, mida minust seljataga arvatakse või räägitakse. Ma tegelikult ka ei taha teada, kui see on negatiivne, kuna see paneks mulle ikka mõnusa põntsu. Ma pole veel nii enesekindel, et kõik negatiivne vastu võtta ja end mitte inimprügina tunda.

Positiivset muidugi tahaks kuulda, aga salaja. Niimoodi seljataga ja kogemata. Noh, sest näkku öeldakse harvem tõde, aga seljataga räägitavat positiivset kuuleb harva, Usun, et seljataga kiitmine on siiram, kui see naeratava näoga "oi, sa näed nii hea välja". Enamasti on selle taga mõte "sa pole enam üldse nii paks, kui varem" või "näe, suutsidki kaalu langetada, sa va paks lehm"  :) :) või siis öeldakse pigem viisakusest või harjumusest.
Ma räägin omast kogemusest.
Mõni inimene saab minu poolt ikka siiralt ka kiita, aga neid mokaotsast visatud komplimente tuleb kuu lõikes ikka rohkem.

Minu jaoks on suurim kompliment see, kui ma kuulen läbi kolmanda isiku, kuidas keegi mind kiitnud on,või see, kui keegi minu eeskujul end liigutama on hakanud.
Kõik lugejad, kes on mulle Facebookis või siin kommentaarides endast märku andnud, et ma olen neid kuidagigi inspireerinud, teadke, et ma olen südamest liigutatud. Selline tagasiside läheb väga hinge. Aitäh!

Palusin oma 9-aastasel pojal end kirjeldada ja tema räägib, et ma teen koguaeg trenni ja söön ainult kasulikku magusat :D Lisaks ma kõnnin kiiremini, kui teised jooksevad :) :) Ja siis, kui ma rase olin, siis ma olin sama peenikene nagu praegu. Hästi kasvatatud mul see poja.
Abikaasa arvab, et mu käsivarred on väga ilusad ja ma olen parajalt hull. Tema meelest teen ma nii rasket trenni, et mine hulluks :D

Armsad on need poisid mul.

Usun, et ma mingil määral jätan nüüd juba üldsusele ka natukene sportlikuma inimese mulje, kuna  need Herbalife'i tegelased, kes kaubanduskeskustes lasevad rasvaprotsenti mõõta, need mind ei taha. Ma ükskord seisin lausa koos abikaasaga seal järjekorras, aga ainult mees mõõdeti ära ja teine teenindaja ei vaadanud mulle otsagi. Ma vaikselt sisendasin endale, et ma näen lihtsalt juba nii vonks välja, et neil ei ole ühtegi müügiargumenti, et mulle neid pulbriplögasid pähe määrida.

Kas keegi julgeb avaldada, mis esmamulje mina talle jätnud olen?
Mis te arvate, mis mulje teie inimestele jätate? Mis mulje tahaksite jätta?