21,1 kilomeetrit - tehtud!

7. oktoobril kella 11-st kella 13:15ni jooksin mina oma esimest poolmaratoni.

Hommik algas suhteliselt kaootiliselt.

Tavaliselt söön ma enne jooksuüritusi hommikuks putru, kuid sel korral olin unustanud helbeid juurde osta ning pidin näruste võileibadega leppima.
Kogu hommik läks üldse nii kiiresti ja sahmides, et ma kartsin, et kõik vajalik jääb kaasa võtmata. Pidin kiirustama ja mõtted olid hajevil.
Nimelt oli mu poja klassil perematk Vapramäele, kuhu ei mina ega ka mu abikaasa minna ei saanud. Saatsime poja koos ämmaga hoopis, kuna abikaasa jäi ju beebivalvesse ja mina jooksin
.
Oeh.

Kell 8 oli äratus, panin koolipoisi matkakoti kokku, tegin võileivad, jõin kohvi ja kell 9:30 juba startisime rongijaama. Saatsin poja ämmaga rongile ja lasin abikaasal end Kaubamaja parklasse sõidutada. Sealt vantsisin edasi Enervit'i telgi juurde, kus pidime jooksusõbraga kokku saama.
Väljas oli räigelt külm. Olin selga pannud ainult õhukese pikkade käistega jooksusärgi ja k/s jope. Kätel ja kõrvadel oli ikka maru külm. Trükkisin veel emale telefonis, et räigelt külm on, pangu paksult riidesse. Ema läks mul kell 14 kepikõnnile.

Kõhus keeras. Selline liblikate kokkutuleku tunne oli. Kogunevat rahvamassi vaadates tahtis nutt peale tulla. Ma olin seal ju täitsa üksi ja kuidagi nukker hakkas...

Õnneks leidsin suhteliselt kiiresti üles oma jooksusõbra.

Käisime veel end välikäimlates kergendamas (tollel hetkel olid nad veel täitsa buenod) ja lasime endast enne starti veel mõned pildid klõpsida.
Mina kugistasin sisse ka Enervit'i pakist saadud energiabatooni. Maitses hää!

Enne starti

Stardis sättisime end 2:00 õhupalli lähedusse. Me olime need aeglased. Viimane ajavahemik, mis üldse ette antud oli, oli 2-3 tundi :D
Krt. Ma veel olin enne starti enesekindel, et ma ju päris tubli jooksja tegelt :D
Jee, rait!

Aga see selleks.

Start venis nagu ikka, kui oled rahvamassi tagumises otsas.

Esimesed 10 kilomeetrit läksid väga lihtsalt ja kiiresti. Päriselt.
Tõusudel katsusime esimestest mööda saada ja oma positsiooni parandada. Olime terve jooksu vältel siiski ühed viimased.
Ilmselt on asi selles, et poolmaratoni päris ilma jooksupõhjata ei tulda ja tase on päris muljetavaldav. Mina näiteks olin väga üllatunud, et ma teistest nii maha jäin.

Kui 10 km täis sai, siis vaatasin kella ja ennustasin umbkaudset finishiaega.
Läksime jooksma eesmärgiga 2:25, kuid poole jooksu pealt oli kindel, et nii kaua meil ei lähe.
Ütlesin Jooksusõbrale, et sellise tempoga tuleb alla 2:20e aeg.
Saime sellest indu juurde ja ei lasnud tempol langeda.

Teeninduspunktides võtsin juua. Kas spordijooki, vett või siis mõlemat.

Jooksusõbral tuli see kurikuulus "sein" ette kuskil 13. kilomeetri peal. Katsusin ta tuju üleval hoida, kuid olime mõlemad juba piisavalt väsinud, mistõttu väga pikalt lobisema ei kippunud.

Minul saab villand tavaliselt kuskil 17. kilomeetri paiku. Otsustasin seda ennetada ning 14+ kilomeetril võtsin sisse Enervit'i sidrunimaitselise geeli.
Siinkohal oleks ilmselt paslik tänada ja kiita Enerviti meeskonda - geel oli meeldiva maitsega, täpselt parajalt vedel ning pakendit oli jooksupealt kerge avada.
Pigistasin kogu geelipaki kohe suhu tühjaks, viskasin pakendi teel paiknevasse prügikasti ja jooks võis jätkuda.

17.ndal kilomeetril tundsin, kuidas ind hakkab kaduma ja tuju läheb järjest lehvemaks. Sein, mis sein.
Selline allaandmise tunne tekib korraks.
Õnneks oli geelist nii palju abi, et keha ja jalad ei väsinud. Energiat oli ja paistis jätkuvat vabalt ka finishini.
Ilmselt just tänu sobival ajal manustatud energiageelile.

Sain oma seinast üle ja katsusin ka Jooksusõpra natukene oma jutuga turgutada.
Ausõna - ta vist natukene vihkas mind sel hetkel :D

Foto: Adam Illingworth

Kui lõpuks jõudsime viimase kilomeetrini ning ees ootas veel maailma jõhkraim tõus, oli minu tuju taas hea ja mäkke jooksin võrdlemisi reipalt.
Jooksusõber jäi sel hetkel minust natukene maha. Mitte palju, nii paarkümmend sekundit.

Tõus ületatud, ei olnudki enam muud, kui lõpuspurt üle elada ja medal vastu võtta.

Lõpuspurdil 

Nägin raja ääres paari tuttavat kaasa elamas ja andis jõudu juurde küll. Vaatasin kella - 2:13. Oh, vast jõuan enne 2:15, siis oleks ju eriti super esimeseks poolmaratoniks.

Katsusin jalgadega koostööd teha ja sammu veelgi kiirendada, kuid mida pole, seda pole.

Finishisse jõudsin 2:15:04!

Jooksusõber lõpetas pool minutit peale mind.

Kella andmed
Distants: 20,78 km (ametlik 21,1 km)
Aeg: 2:14:52 (ametlik 2:15:04)
Tempo: 6:29 min/km
Pulss: 150 bpm (max 202 bpm), ma tegelikult arvan, et kell pani segast, kuna tunne oli nii 170-kanti
Kalorikulu: 1577 kcal

Tegime medalitega veel ühe pildi ja läksime kumbki oma teed.

Nüüd aga minu poolmaratoni hädad alles algasid.

Jooks ise ei olnud minu jaoks teab mis raske. Päriselt. Mul ei olnud võhm otsas ja mu jalad kandsid mind kenasti.

AGA.

Ma sain aru, et midagi on nihu, kui ma osaletajele jagatud kapsasuppi süüa ei suutnud.
Mina, kes ma söö  KÕIKE. Ausõna, mulle ei torka pähe ühtegi asja, mida ma ei söö.
Esimene amps suppi ajas kohutavalt iiveldama. Mõtlesin, et venitan enne natukene ja proovin siis uuesti.
No, ei läinud alla. Ka morssi ei tahtnud. Isegi vesi ajas südame läikima.
Kuidagi surusin supi ikkagi alla, kuna ma ei osanud sellega muud pihta hakata.
Morsi valasin maha ja leiva, saiakese ja Gefiluse joogijogurti pistsin kotti.

Kui koju jõudsin, hakkas pea valutama.

Vastik.
Môtlesin, et lähen viskan mõneks ajaks pikali, aga selgus, et mu abikaasa oli lubanud tööle appi minna ja ma pidi  hoopis oma nõudliku imikuga jagelema hakkama.
Te ei kujuta ette, kui tige ma oma mehe peale olin.

Õnneks tuli mu õde mulle õhtul külla ning võttis mõneks ajaks beebi kantseldamise enda peale.
Mina lamasin lihtsalt diivanil ja katsusin mitte magama jääda.
Sõin kooki ja juustupulki ja iiveldus andis natukene järele, kuid meeletu uni ja peavalu jäid.

Kell 20 saatsin õe ära ja läksin oma beebit magama panema. Vajusin koos temaga meie suurde voodisse ja jäin magama.
Olin peale jooksu pesemata, täisriietes ja kasimata hammastega.

Kella 23-paiku tuli mu suurem laps mind otsima, kuna ma tavaliselt ikka kamandan tema hiljemalt 21:30 hambaid pesema ja magama.
Ta küsis vaikselt: "Emme, kas sa jääd magama?"
Ma ei saanud sel hetkel maailmast veel sotti, kuna uni oli nii sügav olnud, kuid vabandasin ja ütlesin, et ma olen väga unine. Mingu voodisse.

Järgmine selgushetk oli hommikul kell 7, mil minu kõrvale magama jäänud imik süüa tahtis.

Järgmisel päeval ei olnud väsimusest enam märkigi ja käisime päeval veel väikesel jooksu- ja välijõusaali tiirul.
Lihased on natukene tundlikud küll, kuid Kayla kava üheksanda nädala jalapäevaga ei anna võrreldagi :D

Poolmaratoni distants tundub täpselt selline paras. Ses suhtes, et mul ei ole enam küll tunnet, et ma nüüd midagi erilist tegin. Kõigi maratonide kõrval olen ma nüüd kuidagi mannetu siin oma poolmaratoni soigumisega :)
Ma enne ikka arvasin, et mul on kohe uhke olla peale jooksu, aga tegelikult ei ole.

Maratoni ma sellest hoolimata plaani ei võta.
Kui ma juba peale poolikut ära ähvaradan surra, siis mis veel peale maratoni oleks. Oksendaksin sisikonna välja?

Ei, maratonimõtted triivisid nüüd minust veelgi kaugemale, poolikut tahan aga kindlasti veel joosta.



Targemad võivad kaasa rääkida, miks mul nii paha hakkas? Kas kellelgi on veel nii olnud?

Mõtisklusi enne esimest ametlikku poolmaratoni

Juba homme, 7.oktoober kell 11:00 Tartu Raekoja platsis antakse start poolmaratoni distantsile. 21,1 kilomeetrit puhast jooksulusti. Loodetavasti.

Stardis on lisaks minule ka president Kersti Kaljulaid. Me oleme sellised ühte masti naised, noh :D :D
Oeh, ma natukene vist solvan selle lausega meie presidenti, aga ta paistab hea huumorisoonega, mistõttu ma usun, et ta andestab mulle.

Mulle jõudis täna kohale, et ma ei ole tegelikult ÜLDSE valmistunud selleks poolmaratoniks. Kui ma loen näiteks Marise või Helena või Viigi blogi, siis nende kõrval olen ma eriti hakkamasaamatu.

Esiteks, mis ma selga panen?

Eile õhtul vaatasin oma segamini riidekapis meeleheitliku pilguga ringi, et leida retuusid, mis jalas püsiksid.
Mina ei tea, mis pull on, aga retuusid on hakanud joostes alla vajuma. Ei tea, kas asi on nendest meeletutes kükkides, mis on mu kannikad vähe väiksemaks ja tahkemaks vorminud või siis hoopis nendes kommides, mis mu kintsud paksemaks on teinud.
Iiiiigatahes.
Otsisin ja tuhlasin ja leidsin ühed suhteliselt mittemidagiütlevad H&Mi mustad retuusid.
Oh. Kann püsib püksis. Need võtan.
Siis otsisin välja käisteta jooksusärgi ja pikkade käistega jooksusärgi. Kui on jahe ja tuuline, panen jooksumaika alla, kui on soojem ja päikseline, siis panen ainult sportrinnahoidja ja pikkade käistega pluusi.

Nii. Riided valmis.

Geelid?

Tean, et teoreetiliselt on igati võimalik ilma oma geelideta see 21,1 kilomeetrit läbida, aga MA JU TAHAN geele kah katsetada #tahankaägeolla
Ma lihtsalt tean, et alates seitsmeteistkümnendast kilomeetrist saab mul jaks otsa.
Kui ma oma esimese mitteametliku poolmaratoni jooksin, siis hakkasid kõik kohad valutama, kui 16,4 kilomeetrit sai joostud. Ma mõtlesin, et mu puusad ei kanna mind enam. Väsimus tuli ja siiber sai. See oleks see hetk, kus kasvõi platseeboefekti tarbeks oleks mõistlik üks geel sisse imeda.
Jõudsin kahjuks proovida vaid kahte geeli. Nimesid enam ei mäleta, aga Prismast ostsin.
Mõlemad olid okeyd. Tuleb välja, et ma pole väga pirtsakas.
Tahtsin kindlasti SiS geelid ära katsetada, aga jäin haigeks ning ei jõudnud enam pikale jooksule, mille käigus neid katsetada.
Tellisin viimases hädas selle Tartu Linnamaratoni energiapaketi, mida sai piiratud aja jooksul soetada vaid seitsme euro eest.

www.enervit.ee

Võtan kaks geeli kaasa ja panen need oma pisikesse kõhukotti #stiilnemutt #kõhukotidteevadcomebacki
Enervit'i geele ma varem testinud pole, seeg saan vaid loota, et need mul põhja alt ära ei löö :D :D hahahahahahaaa!
Noh, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?
Okey, ärge vastake sellele küsimusele :D

Nii. Mis veel?

Ahjaa - pane pulsikell laadima! (teen kohe ära)

Oma numbri tõin täna ära, et ei peaks homme seal infotelgi juures trügima.

Puhanud olen ka piisavalt. Vist? Olen sel nädalal teinud 3x jõutrenni, kuid jooksma kahjuks ei ole jõudnud. Eile oli plaan minna, aga just siis tuli mingi jõhkram tuul ja vihm ja mul hakkas beebist kahju ja ei hakanud teda välja vedama.

Ajaline eesmärk?

Noh, meie presidendist jään ma kaugele maha. Ta selline 1:45 kanti jooksja, ma ikka oluliselt kehvemas vormis ja alla kahe tunni aega püüdma ei lähegi.
Minu eesmärk on lõpetada ajaga kuni 2:25. Kui ei tule, siis ei tule, aga stardis lähen sellesse tempogruppi.

Väikene ärevus on sees küll. Ei teagi miks. Jooks nagu jooks ikka.

Ma olen täna muide suhteliselt magamata, kuna meie imeline beebi jäi eile öösel alles kell 23:15 magama, ärkas kell 1;48, siis uuesti 2:35 ja siis uuesti nelja paiku. Kell 6 küsis süüa ja mul oli kell 7:00 äratus, et suurem laps kooli saata.

Ma tegin hommikukohvi silmad kinni. Päriselt.
No, ei suutnud neid lahti kangutada.
Ka praegu kipub uni silma.

Kes siin tahab jälle soovitada, et maga koos lapsega, see võib lahkelt selle kommentaari enda teada jätta.
Meie laps magab korraga max 30 minutit. Ma ei jõua selle aja sees korralikult padjalegi ilastama hakata, kui juba keegi kuskil vääksuma hakkab. See tundub juba eos nii ärritav, et ma parem ei hakkaks "koos lapsega magama".
Meie peres see ei toimi.

Ja abikaasa jätkuvalt käib tööl, kui mõtlete, et "issand, miks siis isa lapsega ei tegele?"

Siin ma nüüd siis olen. Täiesti ettevalmistamata, ilmselt s*itun end keset jooksu täis (võõrad geelid, noh), püksid ei püsi ka ilmselt jalas ja lisaks on mulle lõua peale tekkinud miski vinnilaadne olend. Oumaigaad!
Ma saan elu lõpuni vahtida Sportfotost pilte oma esimesest poolmaratonist ja hiiglaslikust vinnist #elagumuelu

Tegelikult on kõik hästi ja see vinn vist ei olegi vinn vaid hoopis meie neiu küünejälg, aga ikkagi.

Eks ma naiivselt loodan, et beebi täna öösel magab ilma probleemideta ja homme ma ärkan ilusa ja puhanuna ja jooksen poolmaratonil ka enda jaoks üllatavalt hea aja.
Tundub täiesti võimalik, eksju.

Oeh.

Kohtumiseni homme Linnamaratonil!