Juba ongi aasta täis! Uskumatu!
Aasta tagasi, 2.03.2015 kell 14:15 ilmus minu poolt esimene postitus blogis Ise oled paks! :)
Postituse pealkirjaks oli "Tervist!"
Oeh, kui rumal ja naiivne ma siis olin. Loen seda postitust - just seda osa, kus ma kirjutan, et 2,3 kg on kadunud ja peegelpilt on juba väga muutunud.
Haaah! Mai ääss!
Ilmselgelt enesetunne oli ülikõva tol hetkel, kuna need olid mu esimesed teadlikult kaotatud kilod nagu TERVE ELU JOOKSUL :)
Mäletan, et ma olin enda üle kohutavalt uhke enda üle ja tundsin ennast juba palju ilusamana. Heh :)
Mis sellest enesekindlusest nüüdseks saanud on? Pistis plehku teine :)
 |
| Selline ma olin - 78 kilo naise ilu. 20.03.2015 |
 |
| 28.veebruar 2016. 68 kg naise ilu |
See on see koht, kus ma tänan aastatagust Mariliisi, et ta sellise teekonna ette võttis.
"Tänks Sulle, sa oled päris korras tädi! ;)"
Nii, enda kiitmised said läbi.
Nüüd kiidan lugejaid ka.
Aitäh Teile kõigile, kes Te mu blogisse oma tee olete leidnud!
Eriti suured tänud neile, kes on ka kommentaarides sõna võtnud. Te tekitate tunde, et ma loen midagi (I matter). See on päris hea tunne. Selline soe. Nagu siis, kui sa peo alustuseks ühe kiire hot shoti sisse kallad - selline soe.
Lisaks sellele, et ma olen palju tahkem ja kergem, olen ma ka PALJU targem. Uskumatu, kui palju uusi asju ma selle aastaga olen õppinud. Vahel loen neid alustajaid Facebookis ja blogides ja muigan nostalgiliselt (sest nii on võimalik muiata). Ise olin ka kunagi selline noor talleke, kõik soovitused olid NII HEAD. Kõik treeningud olid "üllatavalt lihtsad" (sest ma tegin neid valesti) ja muidugi mu lemmik - "appi, ma sõin täna magusat" paanika. :) Heh. More like "appi, ma pole täna midagi magusat söönud".
Nunnud on need alustajad. Laske edasi! I believe the children are our future jne jne.
Juubelipostitusest praegu kõik. Teen päeva jooksul ka oma esimese Kann Pekist Priiks vahepostituse. Tegin pildid ka ära ja puha. Pole veel võrrelnud küll. Äkki olen nüüd koledam?
Elame näeme.
Ahjaa, mingit sünnipäevaloosis siit tulemas ei ole. Paraku ei armasta peale mu omaste keegi mind nii palju, et mulle tasuta staffi saata. Seega, palun kinkige endale ise midagi minu blogi sünnipäeva puhul. Kasvõi üks väike tagumikutrenn või high-five iseendale.
Praeguseks kõik.
Tsauks!
Mann