Mann + jooksmine = LAAV!

Sain oma esimesest rahvaspordiüritusest (33. Tartu Jooksumaraton) nii palju toredaid mälestusi ja kogemusi, et mind on nüüd tabanud suur-suur spordientusiasm!
Ma juba ootan põnevusega järgmist üritust, kus saan ennast proovile panna. Kepikõnd on üks geniaalne asi ja ma ilmselt harrastan seda edasi, kuid tundub, et minu süda kuulub siiski jooksmisele.

Jooksumaratonil kepikõnnis sain esimese korra kohta väga hea tulemuse - 521 osaleja seas tulin 26. kohale.
Siit näeb tulemusi (LINK)

Kes tahab mind rohkem stalkida (sest ma olen nii lahe) , see saab ka teisi minust tehtud pilte vaadata siit -
Lisa sinna otsingusse Mariliis Saar (LINK)

Mõnus ja tore oli, aga tundsin natukene kadedalt ennast, kui nägin jooksjaid finišisse jõudmas. Nende saavutused ja tulemused tundusid tähtsamad, paremad, suuremad! Ma tahan ka! Tahan ka joosta! Tahan ka VÄGA TUBLI olla!

Mõeldud-tehtud! Ostsin endale korralikud jooksutossud (sellised) ja eile läksin neid sisse jooksma. Olen siiani maksimaalselt 8 kilomeetrit korraga jooksnud ning sedagi võrdlemisi aeglaselt. Järgmine eesmärk on 10 km ära joosta ilma piltitaskusseviskamata! :)

Eile olin kuidagi väsinud ja ei olnud üldse tuju, kuid otsustasin siiski jooksma minna. Läksin võrdlemisi hilja, kuskil 20:30 paiku. Jooksin kaks ringi ümber Anne kanali (kokku 4 km) ja siis edasi Ihaste silla poole.
Ihaste silla juurest tagasi liikuma hakates läks mu enesetunne äkitselt väga kehvaks. Äkki oli asi selles, et ma ei olnud õhtul korralikult söönud. Viimane korralik eine enne jooksmist oli tööjuures 12-paiku. Samuti on tegemist selle kindla ajaga kuus, mil mul ongi väga nõme olla. Kõht valutas, raske oli olla. Ühesõnaga, kui kuskil 7,5 kilomeetrit oli joostud, hakkas mul jubedalt iiveldama. Korra seisatasin, sest arvasin, et hakkan oksele.

Seda õnneks ei juhtunud, kuid kuni viimaste meetriteni iiveldas ikka korralikult. Võtsin lõpus tempot ka veidi maha, et ma ikka elusana koju jõuaks.

Plaanisin minna 10-t kilomeetrit jooksma, kuid ei julgenud enam edasi joosta, kui juba toit/jook välja ähvardas tulla. Seega, maratonijooksja ma veel ei ole. Sain joostud 9 kilomeetrit. Minu enda isiklik rekord! Uhke olen ikka :)

Tossud on aga ülivinged - esimene kord ja ei ühtegi villi, valusat kohta või härjapõlvlasi. Pole mitte millegi üle kurta.
Aitäh Skechers, kes te maratoni raames soodukaga jooksutosse müüsite. Hurrraaaa!

Minu uued nunnud (siiani veel nimetud) -

 

Nüüd polegi muud, kui treenin edasi ja katsun ennast Tartu Linnamaratoni Sügisjooksuks vormi saada. Mul  on veel üle nelja kuu aega end vormi treenida :) Sügisjooks toimub 4.oktoober.

Loen ja uurin kindlasti ka lisaks igasugu materjale, et jooksmisel ikka korralikult sarvist haarata.

Leidsin eile uurides sellised leheküljed -  Soovitused algajale jooksjale (LINK)

Kuidas alustada jooksutrenniga (LINK) 

Täna puhkan eilsest jooksmisest, aga homme lähen uuele katsele :) Äkki seekord oksele ei hakka. :) :)

Loodan, et mu suur jooksmine kajastub siis ka laupäevases kaalumises ;) Ootan juba seda number kuute sinna kaalunumbri ette. Tule palun kuuekesekene, ma ei hammusta!

See ya later alligator!

Mann

Kaalumine 09.05 ja 33. Tartu Jooksumaraton

See nädalavahetus oli ülitoimekas, kuid samas ka väga rahuldustpakkuv.
Sain oma esimese rahvaspordiürituse kogemuse, esimese nö ametliku sportimistulemuse ja palju palju positiivseid emotsioone!

Alustan aga oma sellenädalasest kaalumisest.
Eelmise nädala kaal 71,2 kg, sel nädalal 70,6 kg. Kaotatud nädalaga 0,6 kg!! Pikkus endiselt 173 cm. KMI 23,59.

Uskumatu, ma veel arvasin, et juurde on tulnud. Asi on selles, et tunne on nagu raskem. Ma tunnen ennast ise raske ja suurena. Ma olen vist ennast oma peas nii saledaks mõelnud juba, et reaalsus tundub kehva :) Segane jutt, aga vast saate aru.

Tegelikult olen selline -

Ja nüüd sportlikust nädalavahetusest.

Minu jaoks algas see laupäeval kell 12.00 Heateo jooksuga Tartus Tähtvere spordipargis. Abikaasa oli ka kaasas. See oli meie mõlema esimene rahvaspordiüritus. Elevus oli sees, väikesed liblikad isegi kõhus. Kartsin, et teen ennast kuidagi lolliks :)
Õnneks nii kaugele asi ei läinud. Saime oma "numbrid" kätte (seal ei olnud traditsioonilist numbrit, vaid silt "Minu tegu loeb") ja jäime oma starti ootama. Stardikoridoris seistes olin nii ülevas tujus, uhke enda üle ja kuidagi rõõmus. Selline ühtekuuluvus ja sõbralikkus puges põue (no nii poeetiline).

Jooks ise oli raskem, kui ma arvasin. Joosta tuli 4,3 kilomeetrit, aga rada oli märg, porine, kohati lausa mudane. Olen harjunud ju Anne kanali ümber ühtlasel hästi hooldatud rajal jooksma. Ja ega tempot ei saanud ka väga ise regullida - kui keegi hakkas mööda minema, siis ikka panid hoogu juurde. Uhkus ei lubanud maha jääda. Raja lõpuks olin suhteliselt kapsas - näost punane ja hingeldasin. Palav oli krt kah!

Aga ära tegime! Mehega mõlemad olime ikka väga uhked! Ülejäänud päeva lõõgastusime Dorpatis massaažis ja hiljem ämma juures parimaid koduseid toite süües. Super!

Pühapäeval oli aga 33. Tartu Jooksumaraton, kuhu mina siis läksin oma tagasihoidlikku 10 km kepikõndi tegema. Kolleeg oli ka kaasas. Tema on eelnevatel aastatel ka käinud, seega jagas oma tarkust ka mulle. Temal eelnevad ajad on olnud vahemikus 1:22 - 1:27. Plaanisime, et ka sel aastal rihime aega alla 1,5 tunni (alla 1:30). Mina olin eelnevalt oma aega ennustanud 1:33, aga muidugi lootsin veidi kiiremini ühele poole saada.
Lõppkokkuvõttes tegin oma esimese ametliku kepikõnni kohta ikka väga hea tulemuse - 1:19:16! Sellise tulemusega olen 26. kohal. Hurrrraaaaa!. Kolleeg jäi viimase tõusu juures minust natukene maha ja lõpetas ajaga 1:20:01.

Olime mõlemad oma tulemustega ülirahul! 

Sellised üritused tekitavad sõltuvust. Juba ootan, millal saab veel kuskile minna. Piilun vaikselt rahvaspordiürituste kalendrit ;)

Nüüd tuleb veel enda jooksuvorm ka paremaks treenida ja võibki juba rahumeeli end igale poole registreerima hakata :)

Hurrrraaaaa!

Täna luban endale veini ja ühe magustoidu ka. Pole veel otsustanud, millise, aga söömisel ma hätta kindlasti ei jää ;)

Sportige ja nautige elu! 

Over and out!

Mann