Mul on blogimises mingi meeletu motivatsioonipuudus. Blogida mulle tegelikult meeldib, kuna mulle meeletult meeldib oma arvamust avaldada ja oma mõtteid teistele selgitada.
Mina kirjutangi oma blogis sellest, mida ma ise lugeda sooviksin. Kirjutan oma elust ja olust ja mõtetest nii ausalt, kui on sünnis.
Minu jaoks on blogid nagu head sõbrad. Mitte blogijad vaid just blogid. Blogija on ikkagi inimene koos oma tujude, soovide ja harjumustega, aga blogi on täpselt see, mis sul temast parasjagu vaja on.
Blogi kaudu saad sa teada, millised on blogija tõekspidamiseda ja mis talle meeldib või ei meeldi. Saad samastuda või just vastanduda. Samas, ei pea sa blogisid lugema, kui sul parasjagu selleks tuju pole. Sa ei pea olema blogi jaoks olemas, kuid blogi on sinu jaoks alati olemas.
Eksju.
Segane jutt, aga mul on lihtsalt nii palju mõtteid korraga peas ja ma hirmsasti tahan need kõik kirja panna. Sest blogi on minu eneseanalüüsi ja nö hingelt ära rääkimise koht.
Jäin eile mõtisklema, et mis siis minu blogi juures nii erilist on, et keegi üldse seda lugeda peaks tahtma.
Mul ei ole nagu oma nišši. Ma olen ... amm . . .
trenniblogija?
Ometi ei tee ma just üleliia trenni. Hetkel on nii kiired ajad, et isegi jõusaali ei jõua. Trenni teen kodus ja 3 korda nädalas. See on pigem vähe kui palju.
Äkki siis saab minu blogist motivatsiooni
peale rasedust ja sünnitust end vormi ajada?
Eh. Eks neid blogijaid tuleb ka järjest peale, kes oma "beebikilode" kaotamisest kirjutavad. Pole ka see enam midagi erilist. Lisaks pole mu transformatsioon olnud just midagi ulmelist. Sellest suhtes, et ma võtsin täpselt normi järgi kaalust juurde ja kaotasin need kilod ilma suurema rahmimise ja pingutuseta.
Kaalublogiks mu blogi enam ka pidada ei saa, kuna kaalu alandamisega ma enam aktiivselt ei tegele. Kusagil kuklas tiksub ikka, et peaks nii 3 kilo veel langetama, kuid see 3 kilo on juba kaotatud 16 kilo kõrval nii naeruväärselt vähe, et ma sellele eraldi keskenduma ei hakka.
Jooksublogi ma ka ei pea. Võrreldes
Karmeni ja
Viigi blogidega on minu blogis jooksmisest sama palju juttu, kui kiilaka blogis oleks juuksemaskidest.
Jooksmine ei ole enam ammu ka mu eelistrenniks. Mu süda kuulub paratamatult jõusaalile. Andestust, jooksmine.
Miks siis üldse minu blogi lugeda?
Krt, ma kah ei tea. Miks mina teiste blogisid loen?
Hmmm. Vaatan üle, enda blogrollis olevad blogid.
Noh,
Malluka blogi loen ma puhtalt Mallu pärast. Ta meeldib mulle. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab ja toob alati ka negatiivsed asjad välja, mitte ei kirjuta ainult roosamannast ja ei vabanda iga kord, kui ta mõne kommenteerija arvamusega ei nõustu.
Marimelli loen ma puhtalt draama pärast. No joke. Öeldakse, et kas su enda elu on nii igav, et teiste omas surgid. Jah. Ausalt. Mu elu kipub vahest ikka naeruväärselt igavaks kätte ja nende blogis saab alati midagi "magusat" lugeda. Mas ise draamat ei õhuta ja ei kommenteeri ka seal anonüümsel igasugu jama. Minu jaoks on enamasti kõik inimesed ilusad ja head. Kui loen Marimelli, siis mõistan tema seisukohta. Kui loen kellegi teise vastust nende blogis, siis mõistan ka nende seisukohta. Eks tõde ongi seal kusagil keskel, aga põnev on jälgida, kuidas erinevad inimesed erinevates olukordades käituvad. Lugedes kasvõi postituste kommentaare. Noh, issanda loomaaed on väga kirju.
Regiina blogi hakkasin ma millalgi lugema üldse seoses rinnavähiga. Mul oli valulik klomp rinnas ja günekoloog suunas mind onkoloogi vastuvõtule. Vastuvõtu aega oodates ma suutsin muidugi ennast hulluks guugeldada ja ma olin oma peas juba võitlust vähiga kaotamas. Regiina blogi lugedes töinasin nii, et hing kinni. Lõpuks vastuvõtul selgus, et lümfid on lihtsalt umbes ja ma jään ellu :) Aga Regiina blogi jäin edasi lugema, kuna avastasin, et ta blogib ka kaalulangetusest. Nüüd loen puhtalt seetõttu, et ta meeldib mulle inimesena ja ma tahan ta eluga kursis olla.
 |
| Regiinaga spordiblogijate kokkutulekul |
Kati blogi loen ma vanast harjumusest. Millalgi ma samastusin tema blogiga veidi rohkem, nüüd ei ole seal paraku enam mulle väga huvipakkuvaid teemasid. Ta on minu klassist natukene väljas. Jookseb kiiresti, treenib palju ja ostab igasugu põnevat vegantoitu kokku :) Ei oska samastuda ühegagi neist aspektidest. Blogrollis on ta harjumusest ja tema postitused on ajaviiteks igati mõnusad.
Marise blogi hakkasin lugema seetõttu, et ma samastun temaga kõige rohkem. Meil mõlemal on väljaveninud nahk, venitusarmid, vähemalt üks väikene laps, kellega kärujooksudel käia (Marise pesamuna küll häbematult kasvab). Samuti on ka minu jaoks aktuaalne teema ajanappus laste ja kooli kõrvalt. Tänks, Maris!
 |
| Marisega Foto: Margit Partei |
Karmeni blogi loen juba sellest ajast, mil ta kaalulangetusega tegeles. Tal on olnud kehvemaid aegu ja paremaid aegu. Tema teekonda ultrajooksuni on olnud põnev jälgida. Lisaks elab ta mulle päris lähedal ja temaga oleme reaalis kõige rohkem kokku puutunud.
Lauriita blogi hakkasin omal ajal lugema just seetõttu, et tema muutus oli minu jaoks kõige uskumatum. Tema enne ja pärast pilt oli nagu kaks erinevat inimest. Suur kaalukaotus reaalse inimese peal nähtuna on minu jaoks meeletult huvitav. See, kuidas ta järjest enesekindlamaks muutub. Nüüd loen edasi juba puhtalt seetõttu, et tean teda ka reaalis ja tegemist on ülimalt vinge inimesega. Tervitused, Laura! Muahti!
 |
| Lauriita :) Foto: Margit Partei |
Helena blogi loen ka juba suhteliselt oma kaalulangetusteekonna algusest saadik. Sain sealt palju retseptiideid. Nüüd käin end tema eluga kursis hoidmas, kuna tegemist on minu jaoks äärmiselt sümpaatse inimesega.
Viigi blogi loen, kuna pean teda toredaks inimeseks. Samuti saan sealt jooksumotivatsiooni.
Mu blogrollis on veel ka Katjonok'i blogi, kuid see on nüüdseks avatud vaid valitud lugejatele. Kati on mulle kuidagi hinge pugenud. Ta on armas inimene, kellel kahjuks on tulnud rinda pista keerulise toitumishäirega. Huvitav ja emotsionaalne blogi.
Miks inimesed aga minu blogi loevad?
Ma kahjuks ei suuda välja mõelda, mis minu blogis nii erilist on. Ainus, mis minu blogis on sellist, mida mujal ei ole, olen
mina ise.
Mis mind siis nii eriliseks teeb?
Ma kah ei tea. Issand. Kes sellisele küsimusele vastata oskab.
Ma millalgi analüüsisin ka, et mis oleks minu unistuste amet. Mida ma teeksin, kui raha ei oleks oluline? Mida ma väga hästi oskan?
Ma ei teagi. Ma pole milleski väga hea. Kurvaks teeb. Ma tegelikult olen endast päris heal arvamusel. Ma leian, et ma olen igati väärtuslik sõber, sugulane või lihtsalt seltsiline. Aga, millise tulevikuni see mind viib?
Hmmm. Kas see loeb, et ma olen lihtsalt tore inimene? Millised karjäärivalikud on toredatele inimestele?
Siinkohal palun mitte segamini ajada toredat ja alati sõbralikku. Kui mulle ikka liiga tehakse, siis kaob see toredus sama kiiresti, kui ta tekkis.
Äkki on minu eriline omadus see, et ma olen aus? Selles suhtes, et ma katsun ikka ja alati jääda nii enda kui teiste suhtes ausaks. Kui keegi ikka tõbras on, siis ma võimaluse tekkides annan neile teada, et nad on natukene tõprad.
Ahh. Maru segane on see postitus. Ilmselgelt olen ma mingis suuremas eksistentsikriisis :D
Kogu see postitus on maru diip. Andestust nende ees, kes siit tavapärast huumorit otsivad. Ei saa ju nalja teha, kui kriis on käes :)
Miks Teie minu blogi loete?
