esmaspäev, 20. november 2017

Issake, aga äkki ma lähen jälle paksuks!?


Koolis sai esimene õppeperiood kenasti viitega lõpetatud ning nüüd on mul nädalake hingetõmbepausi enne, kui uute teemadega edasi tuleb minna.
Ainuke lisakohustus on mul hetkel see õigusteaduse e-kursus, mis kestab kuni kolmanda detsembrini.
Sellest tulenevalt oli mul aega natukene oma hinges ringi sobrada ja mõningates asjades selgusele jõuda:

Esiteks, ma ei soovi õigusteadust õppima minna.
Antud e-kursus ongi nö sissejuhatav ja tutvustav kursus koolilõpetajatele, et neil oleks lihtsam otsustada, kuhu edasi õppima minna. Minu jaoks on see kursus olnud ainuõige valik, kuna muidu oleksin ma naiivse peaga läinud õigusteaduskonda sisse astuma ja sisse saamise korral ka sinna õppima asunud. Nüüd olen ma aga täiesti kindel, et õigusteadus ei ole mulle.

Teiseks, ma jõudsin hirmutava tõdemuseni, et mu toitumine on sama kohutav või isegi hullem, kui siis, kui ma veel ülekaaluline olin. No joke!
Ma söön hommikusöögiks enamasti midagi magusat ja siis tunnike hiljem on mul kõht tühi ja ma võtan kiirelt veel midagi magusat ja siis mõtlen, et ma pole midagi soolast söönud ja võtan veel soolase toidu ka peale. Ilmselt saab mul juba hommikusöögiga päevane kaloraaž napilt täis.

Ka tänast hommikut alustasin ma kohvi ja piparkookidega, kuni mulle meenus, et ma olin eile õhtul endale lubanud, et tänasest ma hakkan korralikuks. Ikkagi esmaspäev ju.
Sõin paar piparkooki ja siis ühe hurmaa. Võtsin veel teed ka kõrvale ja otsustasin, et sellest mulle hetkel piisab. Oleksin muidu tahtnud omletti, kuid ma olin piparkookidega oma kaloraaži juba nii kõrgele ajanud, et omletti sööme järgmise toidukorra ajal :)


Peale seda, kui ma otsustasin, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi ja mina ei ole enam kaalulangetaja, on kogu see toitumine kuidagi hukka läinud. Ma nagu päästsin kõik endale seatud piirid valla ning otsustasin, et ma söön kõike, mida tahan ja täpselt nii palju, kui mahub.

Mul kahjuks ei ole seda moraalset kompassi, mis mu vaid õigete valikuteni juhatab. Ma armastan magusat ja sardelle ja juustu ja küpsiseid. Ma usun, et ainukene põhjus, miks ma juba pea sajakilone pole on see, et ma teen trenni ja liigutan piisavalt.

Käisin täna ka kaalu peal ja, üllatus-üllatus, kilo on juurde tulnud.
Tänaseks siis kaalu 68,2 kilogrammi minu 173-sentimeetrise pikkuse juures. Seda pole üüratult palju, kuid minu keha rasvaprotsenti arvestades on see ilmselgelt natukene liiga palju pekki, kui üks tütarlaps kaasas kanda võiks.

Ma ei näe muide enda meelest üldse halb välja. Pigem just vastupidi - ma näen järjest parem välja. Ometigi ei ole tõenäoline, et ma olen endale tervelt kilo jagu lihast juurde kasvatanud, kuna mu toitumine paraku seda ei toeta. Seega, kõik lohutajad teemal "lihas kaalub rohkem kui pekk" - ma tänan lohutamast, kuid see pole paraku reaalne. Nuux!





 Suures hirmus jälle paksuks minna olen ma seega otsustanud midagi ette võtta ja vähemalt rohkem oma toitumisega tegeleda. Mingit kaalueesmärki ma ei sea ja ühtegi dieeti esialgu pidama ei hakka, kuid kaloreid kavatsen küll üles märkima hakata. Seda selleks, et oleks umbkaudnegi ülevaade oma õgardlusest olemas. Tahaks ju olla ikka ilus ja terve, mitte pidevalt kõht ja magu täis pugitud ja õnnetu.

Mõni toitumisnõustaja võiks nüüd teha mõne uue projekti, nagu Orgul oli, et aitame blogijad saledaks  vms :D Ma kohe liituks. Ma lihtsalt ei raatsi ise hetkel küll näiteks Fitlap'i eest maksta.

Minu jaoks peab kava järgimine olema lõbus ja värviline ja interaktiivne. Sellised A4 formaadis kuivad kavad hirmutavad mind. Need on nagu mingid raviminimekirjad vms. Jätavad natukene nukra mulje mulle. Orgul vist on mingi äpp nüüd isegi?

Oeh, eks peab seda asja kaaluma. Lisaks endale :D :D Get it? Kaaluma? Noh, sest ma kaalun ennast ja saan teada, kui raske ma olen.
Ahhh, ei tulnud hea nali. Vabandused :D


 Igastahes, ma tegelikkuses saaksin ju ise ka mingi mõnusate kalorivaeste toitude retseptid kokku koguda ja siis neid katsetada. See tundub mõnus ja huvitav projekt.
Teie võite ka mind suunata kusagile või sheerida mingeid retsepte. Selliseid, kus on ainult head asjad sees :)
Sel nädalal on mul ajakest ka natukene rohkem, et äkki saan normaalselt süüa tegema hakata ja sellega ka oma toitumise ree peale.
Jõulud on tulemas, enne seda võiks mõnda aega inimese moodi süüa, et siis saaks paar päeva looma kombel õgida :D





reede, 17. november 2017

BEEBIBLOGI: Aasta kõhuta ehk meie beebi juba aastane


Aasta tagasi samal ajal olin ma Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus sünnitusjärgses ühispalatis ja lihtsalt vaatasin, nuusutasin ja musitasin seda väikest pampu, kes mu kõrval nohisedes magas. Ahhhh, vastsündinud on imelised. Nad lõhnavad nagu armastus, kallistused ja vaniljesõõrikud moosiga. Selline soe lõhn, mille peale tahaks kohe kallistada või siis ampsu võtta :D


Me abikaasaga siiani meenutame seda päeva, mil ta sündis. Kui me sünnitusmajja sõitsime, siis oli veel lumi maas, aga kuskil 2 plusskraadi ja järgmisel päeval oli porine ja pluss 6 kraadi.
Lumi oli läinud ja ilusast talvest polnud jälgegi.

November ongi selline "meh" kuu. Ses mõttes, et liiga külm, et olla sügis, ent liiga soe, et olla talv. November oli siiani lihtsalt see tüütu kuu enne jõule.

Esimese aastaga on meie 3,07 kilogrammine beebi kasvanud 10,9 kilogrammiseks purakaks. Sündides oli pikkust 48 sentimeetrit, nüüd 73 sentimeetrit. Eakaaalastega võrreldes pigem lühike ja priskemat laadi tütarlaps. Emmesse :)

Arengult on meie neiu ka igati tragi ja tubli.
Üheteistkümnenda kuu sünnipäeva paiku hakkas ettevaatlikult kõndima, nüüdseks tatsab nagu vana mees. Noh, ses suhtes, et konarlikumal teel oleks käimiskeppe vaja.
 Sõnadest tulevad mam-mam ja emme täitsa teadlikult. Ja muidugi "õh-õh", mis tähendab: "Ema, kas sa oleksid nii armas ja ulataksid mulle selle eseme, mille nimetus mulle kohe ei meenu, kuid mille poole ma väga püüdlikult oma nimetissõrmega näitan."

Öösiti ta enam ei söö, aga hommikul kell 6 saab veel rinda, et emme saaks natukenegi kauem magada. Enamasti uinub süües ja lõplikult ärkab kella 7:30-paiku.

Õhtune magamajäämine on nihkunud sinna 21:30 kanti varasema 20 asemel.

Päeval enam rinda ei paku, saab korra pudelist rpa-d ning ülejäänud söögikorrad on tahke toit.
Sööb püreesid või siis meiega sama toitu.
Putrusid ei armasta. Isegi siis ei lähe peale, kui ma sinna kuhjaga magusat püreed peale pigistan. Ta meil rohkem "soolase" toidu sõber.

Potilkäimist oleme hakanud vaikselt harjutama. Hommikul peale ärkamist panen potile ja sinna teeb ta iga kord kenasti oma häda. Raske on ainult sellega, kui tal on tudukombe öösel seljas, siia potile panemiseks pean ta pmst paljaks võtma. Lapsel hakkab ju jahe. Alles sai luugid lahti ja juba topitakse alasti kuskile külmale plastikule istuma.
Peaks hakkama kaheosalisi pidžaamasid vaatama vist.
Päeval olen mõelnud, et panen ta kakamise ajal potile, aga ma ei saa iga kord jaole. Ta on selline sahmerdis nüüd, et muudkui tuiab mööda korterit ja ma taban ta number kahe teo alles poolepealt. Siis on juba pointless teda sinna potile panna. Tekitab rohkem mustust, kui mõistlik oleks.

Meil on nüüd juba kaks ja pool kuud olnud ka lapsehoidja, kes on meie beebiga õhtuti kodus, kui mina olen koolis ja issi on tööl. Algus oli päris hirmus, aga nüüdseks olen juba ära harjunud, et ma pole ainus, kes temaga hakkama saab :)

Hambaid on tal juba 7 või 8 (ta ei lase vaadata väga). Tulemas on ka üks purihammas. Hammaste tuleks on siiani olnud päris vaevaline, kiun ja palavik on tavapärased nähtused hammaste lõikumise eel.

Iseloomult on ta kangekaelne, kuid muretu ja lõbus laps. Nalja oskab teha, kuid kui teised naeravad ja tema naljast aru ei saa, siis ta hakkab nutma. Ma küll üritan talle selgitada, et me ei naera tema üle, aga alati ei õnnestu.





Selle aasta kokkuvõtteks ütlen ma nii palju, et peale esimest last arvasin ma, et ma rohkem lapsi ei taha. See vastutus ja väsimus olid lihtsalt palju rohkem, kui ma olin oodanud. Nüüd aga olen ma suhteliselt kindel, et millalgi tuleb ka kolmas laps. Seda kindlasti mitte enne, kui neiu on juba inimeseks kasvatatud ja nii viie-kuueaastane. Aga ma ei tahaks küll, et see kogemus mu viimaseks jääks.

Lapsed on imelised!