laupäev, 22. juuli 2017

Kärudraama lõpp - lugeja kinkis mulle jooksukäru


Ilmselt võiksin ma selle postituse ka kirjutamata jätta ja ainult pealkirja avaldada, onju. Pealkiri annab üpris selge ülevaate praegusest olukorrast :D

Peale eelmise postituse avaldamist rahunesin veidi maha. Otsustasin mitte kodus masetseda vaid käruolukorra unustada ja suve nautida.

Õnneks kirjutas mulle peale halapostituse avaldamist ka mu jooksusõber, kes üle pika aja jälle Tartusse sattunud oli, ja pakkus välja, et masetseme koos ja proovime muuhulgas ka natukene joosta.
Hoiatasin ka, et ma ilmselt nutan terve aja. Talle sobis :)

Jooksma läksime reede hommikul kell 9:30.
Fikseerisin sel korral varakult juba käru rattad ära ja jooksmine ei tundunudki nii hull, kui ma mäletasin. Mõtlesin veel, et polegi kiiret selle jooksukäruga, saan oma Smart Luxiga ka hakkama.
Tegime 5 km jooksu ja lõpetuseks Kayla kava viienda nädala reedet.

Jooksusõber on mul samasugune mölalõug ja terve aja me mõlemad lubasime suurest pingutusest korduvalt vedru välja visata. Valusam kiunumine käis :) Tuju läks kohe heaks. Tänks, Berli! (teen suuga musitamise häält)




Peale trenni kodus mehega vesteldes jõudsime jutuga nii kaugele, et tema käskis mul kohe mingi jooksukäru ära osta. Tal vahet pole, kas uus või kasutatud, peaasi, et ma enam selline ei ole. Noh, kurvameelne või nii. Ta ei saa hakkama, kui ma kurb olen. Seda ei juhtu väga tihti ja ilmselt on veidi harjumatu.

Ma kohe elavnesin. Noh, kui juba mees käseb, siis mehe käsku peab ju täitma.
Panin beebi magama ja istusin arvuti taha erinevaid variante uurima.

Silma jäid Thule Urban Glide 




ja Bumbleride Indie. 



Thule oleks saanud odavamalt - 499 €, Bumbleride oleks maksma läinud nii 599€.

Uurisin ja puurisin ja mõtlesin ja ei raatsinud kohe uut osta. Panin KärusSõltlaste gruppi (jah, see minu lemmik grupp) kuulutuse, et ostan heas korras jooksukäru. Lootsin, et äkki saan natukene soodsamalt mõne hea pilli.
Jäin pakkumisi ootama.

Mõni tunnike hiljem kirjutati mu blogi Facebooki messengeri. Kirjutajaks oli blogi värske lugeja Kerstin. Ta olevat ka mu blogis üritanud endast märku anda, aga ei õnnestunud kommenteerida.
Kirjutas, et on tahtnud ühistrennidesse tulla, aga siiani pole ajad sobinud. Tal olevat üks jooksukäru üle. Samasugune, nagu temal. Pakkus, et äkki ma tahan endale. Noh, mul oli kärude plusside ja miinuste vaagimine pooleli ja ma vastasin, et ma pole veel otsustanud, millist tahan, aga ta võib pildid ikka saata.
Ta siis täpsustas, et ta pakkus nagu tasuta mulle seda käru. Tal hakkas minust nii hale, kui mu postitust luges.


Einoh, ma kohe vastu, et davai! Saada pildid ja kui sigakole pole, ma lendan kohe laivi. Ta tõmbas kohe pidurit, et käru maru must ja ta peab veel kõik vidinad üles otsima ja, et ma äkki tahan enne ikka proovida. Mina aga kibelesin juba uut käru näppima ja ei lasnud end väga hirmutada. Sain pildid, mulle sobis, seega leppisime kokku, et ma lähen kohe järele ja puhastan kodus ise.

Käruks on siis X-lander X-Run. Veidi vanem mudel küll.

Poleks olnud mu esmane valik, kuna kaarvari on võrdlemisi lühike ja esiratast ei saa pöörlema panna, aga tasuta saadud käru kohta on käru rohkem, kui rubla eest!

Aaahhh! Ma olen nii rahul.











Kulumist on minimaalselt. Rattakummid on nagu uued, käepide on kriimudeta, raam puhas, roosteta.

Kaasa tulid vankrikorv ja vihmakile, soojakott, kõhukott (jep, sama värvi ja puha) ja istmepehmendus..

Plussid:
* käsipidur (nüüd saab oma rulluisud kapist välja otsida);
* hiiglaslikud rattad;
* veereb hästi (juba mu mõtte peale hakkab liikuma);
* kerge - kaalub 10,5 kg. Printsess kaalub 9,9 :D ;
* jalatoe sees on tumedat värvi putukavõrk, mis vajadusel toimib ka päiksesirmina;
* kaarvarju sees on vilkuv tuluke, mille saab pimedatel sügisõhtutel joostes vilkuma panna;
* kaasa tuleb ka istmepehmendus, mida saab masinas pesta.

Homme viime jooksusõbraga mu uue käru tiirule kah. Eks siis näis, mis vead välja tulevad. Kerstin küll hoiatas, et käru tema meelest kakub ühele poole. Ta enda oma pidavat sama nalja tegema. Eks ma saan omal nahal järele katsetada. Hetkel kommenteerida ei oska.

Ma ei suuda tegelikult siiani uskuda, et see olukord nii hästi lahenes. Mees ka veel küsis, et miks ta sulle selle tasuta annab :D

Otsustasime mehega, et nüüd teiste kärude müügiga ei kiirusta. Just selle Phil & Teds Smart Lux'iga. Tollega saan ma poes ja jalutamas käia ja jooksukäruga saan jooksmas käia. Las siis olla kaks käru.
Jätame nii Roani kui ka Phil & Teds'i müüki ja, kui mõlemad müüdud saavad, siis ostame väiksema jalutuskäru. Praegu on aga kõik timm.
Minul tuju hea, mees ei ole enam paanikas ja laps ei pea tavalises jalutuskärus oma hoolimatu emaga kaasa loksuma.
Elagu!

Suured suured tänud veelkord toredale lugejale, kellel must hale hakkas. Teinekordki! :D







neljapäev, 20. juuli 2017

"Puhkenädal" ja kergemat sorti masekas


Kergem masendus on jõudnud meie õuele.
Ilm on ka vastav. Krt, kuhu see ilus juuli nüüd jääb? Kurat küll!

Eelmine nädal oli puhkenädal. Ma ei plaaninud seda kuidagi ette ega teinud otsust puhata oma enesetunde põhjal või mingil muul väga targal põhjusel. Ma lihtsalt ei viitsinud ennast liigutada. Motivatsioon sai otsa.
Esmaspäeval oleksin pidanud alustama Kayla kava viienda nädalaga, aga tunnid muudkui läksid ja läksid ja ma ei suutnud endas isegi seda jaksu leida, et trenniriided selga panna. Läbi, mis läbi.

Mõtlesin, et teen siis esmaspäevase trenni hoopis teisipäeval. Lähen välja ja sörgin veits ja siis teen Kaylat ka. Noup. Käisin hoopis ühe teise novembribeebi emmega jalutamas. Olin ma ju värskelt uue käru saanud ja oli vaja see testimiseks välja vedada.


Okey. Õhtul lubasin endale, et kui ma nüüd kolmapäevast pihta hakkan, siis mahutan kolm trennipäeva nädalasse ära küll. Pole hullu.
Õnneks oli kolmapäevaks plaanitud ka kolmas ühistrenn lugejatega.

Kedagi ei tulnud. Olin üksi.

Oeh, egas midagi. Eks see pidi ka millalgi juhtuma, et ma üksi ühistrenni teen. Vahet ju pole, mina saan ikka oma trenni tehtud.
Olin esimest korda oma uue käruga jooksurajal ja olin suhteliselt elevil, et kuidas selle käruga siis see jooksmine kah on. Printsess on selles kärus igatahes rahulikum.

Noh, juba peale poolt kilomeetrit olin ma nii läbi kui läbi. Oeh. Seda käru ei anna ühe käega lükata. Kaks kätt lenksul on aga väga raske joosta. Pulss oli mitu triljonit, nägu oli punane, hingamist korda ei saanud. Käru lükkav käsi väsis täiega ära, lihas oli lausa valus suurest pingutusest. Õlg tõmbas krampi.
Otsustasin 30 minutit ikkagi sörkida, kui ma end juba välja olin vedanud.
Terve jooksu aja oli mul nutuklomp kurgus, kuna ma alles olin selle käru ostnud. Mulle meeldib mu uus käru! Mis ma nüüd teen, kui ma sellega jooksmas ka käia ei saa?

Ausõna, mulle tol hetkel tundus, et kõik on maailmas valesti. Endast hakkas nii hale.

Peale jooksu olin omadega täiesti räbal. Hingamine oli nii raske, nägu punetas, kõrvus tuksus.
Otsustasin, et Kaylat ma ei tee, kuna ma lihtsalt ei jaksa. Tegin oma jõusaalikava, kus kasutasin oma keha raskust.

Printsess näksis kamapalle, kuni emme trenni tegi

Kohustuslik hüppepilt ka
Koju jõudes oli tuju muidugi igati alla arvestuse.
Kedagi ühistrenni ei tulnud, käru ei kõlba kuskile. Meest polnud ka kodus, et oleks saanud talle oma mure ära kurta.
Porisesin ja torisesin terve õhtu omaette.

Siis tuli mul aga geniaalne idee, et panen selle uue käru müüki ja ostan endale kergema ja jooksmiseks mugavama käru. Jooksukäru päris ei tahaks, kuna need on nii suured, et šopata on nendega sama keeruline, kui mu Roaniga.
Uurisin ja uudistasin natukene omal käel ja siis panin KäruSõltlaste gruppi Facebook'i üles teema, et soovitage mugavat jooksmiseks sobilikku käru.
See ei olnud kõige õigem otsus.
Nimelt, joosta tohib AINULT sellise käruga, mille tootja on jooksmiseks sobilikuks märkinud. Iga käruga joosta EI TOHI!
Kui ma selle peale andsin teada, et ma siiani jooksin Roan Maritaga, siis paluti mul austada grupi põhimõtteid(???) ja mitte paluda inimestel pakkuda kärusid, mis ei ole spetsiaalsed jooksukärud.
Okey.
Kustutasin teema ära. Otsustasin, et ma ei lase sel enda tuju veel rohkem rikkuda ja ma lihtsalt proovin unustada, et ma nii s*tt lapsevanem olen, et eelnevalt mõrvarliku käruga jooksmas käisin.
Kahjuks ei tööta see nii, et sa lihtsalt otsustad, et ei lase sel end kõigutada. Onju :)

Tuju oli muidugi megakehv selleks hetkeks. Tekkis tahtmine lihtsalt kõigele keskmist sõrme viibutada ja keelt näidata. Lisaks veel natukene ropendada.

Paratamatult olen ma täiskasvanud inimene, kahe lapse ema ja eeskujulik maksumaksja ja seda endale lubada ei saa.

Hoidsin suu kinni ja sõrmed klaviatuurist eemal.

Siis jõudis kohale aga kolmas masenduse laine - ma pean siis kahte käru omama? Jooksukäru ja jalutuskäru? Tegelt?
Tarbimisühiskond much? Võidab see, kellel on surres rohkem asju?

Egas midagi. Ei saa ju vastutustundetu olla ja oma last vales kärus kärutades vaikselt ära tappa, onju.

Hakkasin siis uurima, kas on mõni kena välimusega jooksukäru ka saadaval? Mõni selline, mida kasutaks igapäevaste toimingute jaoks ka?
Otsing jätkub.

Ideaalse sportliku emana omaksin ma jalutuskäru, millega saab poes käia ja, mis mahub kenasti autosse, jooksukäru, millega ma käin jooksmas ja siis muidugi talveks nelja suure rattaga hea vedrustusega käru.
Iga käru hind on minimaalselt 300 eurot. 900 eurot kärudele kulutada tundub minu jaoks absurd. Tegelt ka.
Ja see 300 on selliste kärude hind, mis ei ole need kõige vingema välimusega kärud.

Praeguse seisuga on mul kaks käru - Phil & Teds Smart Lux, mille välimust ma absoluutselt jumaldan, aga millega ei saa sammugi joosta .


ja Roan Marita, millega ma jooksin (aga ei tohi), kuid mis on minu praeguse elustiili jaoks natukene liiga lahmakas.



Mõlemad tuleks maha müüa ja asemele osta korralik jooksukäru.

Siiani kummalegi kärule ostjat pole, jooksukäru ma ostnud ei ole, seega jooksmas ma ei käi.

Siit ka minu masenduse laine number neli - ma ei käi enam jooksmas.

Eelmisel nädalal jooksingi ainult ühe korra ja 4,75 kilometrit. Rohkem pole jooksuplaane teinud.
Sügisene poolmaraton tundub järjest vähem ahvatlev. Väga enam ei viitsigi minna seda poolmaratoni jooksma. Milleks? Vot, selline masekas on peal.

Õnneks sain nädalavahetusel natukene liigutada ka ja päris diivanil kanni laiaks ei istunud.
Laupäeval oli Pajusi mudajooks ja pühapäeval käisin sõbrannadega Tartu Seikluspargis ronimas.





Tänaseks on masenduse asemel mingi kergem tuimus. Mul on savi. Lasen asjadel minna.
Jalutan oma raske jalutuskäruga, kuna Roan Marita sai juba puhtaks tehtud ja kokku pakitud, et saaks kiirelt maha müüa. Haaaah. "Kiirelt".

Jooksmas ma ei käi, aga Kayla kava jätkan. Praeguseks käsil viies nädal. Loodetavasti saan omale vinge bikiinikeha, millega talvel ujulas eputada.

Tuju on hetkel natukene selline meeh. Loodetavasti läheb paremaks ja uus nädal on juba rõõmsam.

Ühistrenni ma sel nädalal ei plaani. Pole selleks lihtsalt tuju. Lähen ja siplen üksi oma keerulise käru ja kehva tujuga. Isegi nalja ei viitsi teha.


Olge muhedad.